mäu

Sain eile Arstiga ka jutu peale, selgus, et rakud ei tahagi kasvada. Aimasingi seda, et olen alles sellises pool-kõva seisundis. Aga analüüsid olid enamvähem. J Tavaliselt see taastumise aeg haiglast välja saades on 2 nädalat. Et siis peaks inimese tunde jälle kätte saama. Aga kuna ma olen neid keemiaid juba 5 tükki saanud siis seda pikemaks mul see taastusperiood venib.. See on jälle nii individuaalne, igalühel jälle eri moodi.

Täna on enesetunne juba parem, tegin eile veel ühe kõhusüsti, mis sunnib rakke kasvama. 

Nüüd hakkab nagu inimese tunnet ka vaikselt peale viskama.J 

Sai hommikul musatamäelt ka läbi käidud, antibiootikumite järel, need siis hoiavad mind infektsioonidest. 

Igal korral kui ma sinna tagasi lähen hakkab mul kõhus keerama, mitte nagu liblikad oleks kõhus vaid lihtsalt ärevus.J Kuna kõik need lõhnad ja juhtmed ja asjad ajavad mul seest keerama. Ja eriti hull on see söögi karpide lõhn, mis ajab lihtsalt südame pahaks. Teate küll ju millest ma räägin! :)

Kui ma selle kuu alguses mustamäe korpusesse kolisin siis mulle öeldi, et saan seekord vähe nõrgema võis siis vähem intensiivsema ravi: Kolm päeva, üle päeva, kaks korda päevas, poole liitrised potskad (cytosari). See ongi see kõige jubedam vedelik, mis tapab organismi ja organeid ning tekitab muid hädasi veel juurde. Ega minagi kergelt pääsenud, mul hakkas see põlvedele, peale teist ravi. 

Kükitada ma pole saanud juba mai kuust saati ja iga samm, mis ma teen on valus, rääkimata treppidest siis. Nii, et kui näete, et mingi lombakas dressides tüüp jääb teile kuskil kaubandus keskuses ette, siis varuge kannatust natukene.J Teadke, et see olen mina, andke armu eksole ;D
Aga on lootust, et läheb üle, sest peale ravi kuure kui mind kodumõnudele on saadetud, siis  tahestahtmata läheb ajapikku paremaks see liikumine. Üks kord õnnestus mul 5 nädalat kodus olla, see oli õnneks see ilus suvine aeg. Lõpuks kandsid jalad mind päris hästi ja valu enam ei tundnudki. Aga nii kui uue doosi peale sain, oli kõik endine :P 

Kuna enne siirdamist saab veel viimase keemia kaele siis ma loodan, et ma peale seda veel ikka kõndida suudan ja siis aastaks 2012 oleks mu hädad kadunud J

Võib-olla kõik te ei tea milline minu keemia kuur välja näeb. Selline tavaline protsess algab siis nii: 

*5 päeva keemiat
*Peale keemiat tuleb umbes nädal aega ühispalatis olla ja oodata, et palavik tekiks
*Siis kui palavik tekib oleks järgmiseks sammuks isolatsioon, keskmiselt 3 nädalat siis
  (kõige pikem aeg on mul olnud 1,5 kuud)
*ja kui mingeid erilisi infektsioone ei teki- siis on kojuminek J

Mis mulle nalja pakkus ravi ajal, oli see, et kui mulle värvilisi komponente lisati (mis olid ka keemilised) muutus mu uriini värvust mõneks ajaks. Tollel korral sain siis mingit sinist materjali ja tulemuseks on roheline :p

Ps: ma pidin mõõtma oma uriini kogust, et jälgida vedeliku liikumist kehas, muidu mul ei oleks seda pilti ;)

Okei, päris nii lilleline ja lihtne see ka pole, et oled lihtsalt selle aja ära seal, terve see aeg on suhteliselt piinarikas ka. J 

Kogu selle protsessi käigus olen ma saanud umbes 40 vere ülekannet ja sama palju veel vereplasmat. Vereplasma on õrnkollakas vere koostisosa, mis soodustab vere hüübimist, vähemalt nii ma aru olen saanud. Tavaliselt kui mul tekkisid sisemised verejooksud või ninast hakkas lihtsalt verd jooksma, kanti mulle seda üle. Kui mul ninast verd jooksma hakkas, läks selle peatamiseks vähemalt tund. Väga ulmed kogemused on sellega seoses olnud J

Müts maha inimeste ees kes tahavad inimesi aidata ja pakuvad end doonoriteks! Ma teadsin küll ennem kui vajalik see on aga nüüd omal nahal seda kõike läbi elades tunnen kui vajalik see tegelikult on ja tunda on hoopis midagi muud kui teada. Seda enam kasvab isu teisi inimesi aidata ja neile toeks olla!  J
Ma arvan, et keegi ei pahanada kui ma kõigi teiste eest ka räägin, kellel on vajadus olnud sellistele asjadele ja olen ka ise väga-väga tänulik nendele inimestele kes vaevuvad tegema selliseid heategusid.. Kui poleks teid siis oleks meie elu seal haiglas veel raskem ja keerulisem ja kohati isegi võimatu. AITÄH! J

Ps: Üks sõber saatis mulle sellise lingi, täpselt sama probleem mis minul. Päris huvitav lugemis materjal ;)
http://naistemaailm.ee/?art_magaz=8&id=7933

Veidikene olevikku ka mineviku vahele..

Eile käisin mustamäel verd andmas aga tulemusi veel ei saanud, helistan täna ise sinna ja siis saan ehk targemaks. Tundub, et ma pole veel viimasest ravist päris ära jõudnud taastuda, on tunda, et väsin kergelt ära, eriti siis kui ma liigutan end tavalisest rohkem tuleb higimull otsaette :P Kui selgub, et näidud nüüd normaalsed siis tuleb uus luuüdi proov võtta ja Tartusse saata, et näha kas olen veel remissioonis ja kas siirdamisega saab ikka peale hakata.

Üldiselt olen ma hästi vastu pidanud, kõik need ravid. Ma siin vahepeal sain ravide ajal kodu ja haigla vahet joosta, paljud ei saanudki aru, et ma hetkel keemiast läbi imbunud olen :P Kuigi seesmiselt oli tunne nagu oleks kuskil multikas. Kõik autod liikusid imelikult ja pilt jõudis aeglasemalt järgi kui muidu :) ulme. 

Paljud küsivad minult pidevalt, et kuidas mul nüüd läheb, mis seisus ma olen ja mis värk mul sellega nüüd on, et kas olen terveks saanud? 

Vastus sellele on see, et ma ei saa terveks ennem kui mulle pole luuüdi siirdamist tehtud! Nende keemiatega on ka selline asi, et viimased kaks (4 ja 5) ravi oleks võinud olemata olla, kui mul oleks olnud doonor taga-taskust võtta. Need kuurid on praegu vajalikud olnud, et mu haigus ei retsideeruks ja nende tulemusel mul enam midagi paremaks minna ei saa. Kui siis ainult halvemaks kui haigus otsustab uuesti võimu üle võtta! Loodetavasti mitte J

On veel üks teema mida võiks arutada, nimelt paljud teist tahavad mind nii-nii väga aidata ja olete nõus ise doonoriks mulle olema, et loovutavad mulle luuüdi ja ma saaksin terveks. Mis on muidgi väga kena teist. Osad juba teavad seda aga paljud mitte. Asi pole mitte selles, et ma sinu luuüdi ei taha, tahan küll, tahan terveks saada ju :D Aga tuleb välja, et see protsent, et keegi meie riigist mulle 100%-elt sobiks on olematu ja rääkimata siis veel minu tutvusringist.

Ma toon teieni kirjavahetuse (Minu elukaaslase ja Dr. Ain kaare) kus saab aimu mis värk selle doonori leidmisega siis on:

Tere!


Kõigepealt minu mure tagamaast. Mina olen Anni Mäeots ning minu elukaaslasel Alan Pajumaal avastati veebruari lõpus äge müeloidne leukeemia. Kindlasti on Teil tuhandeid patsiente, kuid võib-olla olete ka Alani haiguslooga kursis. Talle on tehtud kolm keemiaravi ning talle otsitakse praegu luuüdidoonorit. 
Ühesõnaga minu mure ongi seotud doonori leidmisega. Paljud meie lähedased oleksid nõus tulema doonoriks, aga nagu ma aru sain, siis iga vereproov maksaks meile 5000 krooni ning seda haigekassa ei maksa? olen ka kursis sellega, et alates septembrist läheb Eesti Soome doonoripanga alla ning siis oleks meil see võimalus tasuta proove anda ja leida keegi sõprade-tuttavate hulgast Alanile doonoriks?
Aga nüüd on mul hinges suur segadus ja lihtsalt tundsin, et pean Teile kirjutama ja ikka üle küsima..
hiljuti leidsin aga Internetist ühest foorumist, et juba praegu on võimalik Tartus anda proovid ja liituda doonorluseprogrammiga? Kas see on tõesti tõsi? Tuleb ainult täita nõusoleks ja tulla esmaspäevasel päeval kliinikumi ning ongi reaalselt võimalus olla doonoriks kõigile abivajajatele ja eelkõige leida doonor oma elukaaslasele? ja seal oli ka kirjas, et see on juba praegu tasuta kõigile, kellel on haigekassa olemas? ja tuleb lihtsalt enne aega kokku leppida? 
Kas see informatsioon vastab tõele? ma oleksin tõesti väga tänulik, kui Te leiaksite aega ja vastaksite minu küsimustele... Mina ja meie tuttavad-sõbrad ootame pingsalt Teie vastust. Oleksime kõik kohe Tartu poole teel....


ette tänades, 

Anni Mäeots

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tere,

 Info vastab osaliselt tõele.

Tõesti, ametlikult ei ole Eesti elanikel veel võimalik doonorpangaga liitumiseks, kuid loodan, et see võimalus avaneb lähitulevikus. Aga oleme siiski juba praegu avanud võimaluse inimestele, kes tahavad juba täna liituda. Selleks tõesti tuleb eelnevalt minuga kokku leppida ja esmaspäeviti siis sellise asjaga ka tegeleme. Aga need inimesed kes momendil selleks soovi avaldavad peavad nõustuma asjaoluga, et panga töö ametlikul käivitamisel nende andmed ka sinna lisatakse ning need inimesed peaved andma nõusoleku, et nad on valmis loovutama rakke kellele  ja kuhu iganes. Suunatud donatsioon (ainult Alan Pajumaale aga mitte kellelegi teisele) ei ole aktsepteeritav. Paraku sellega, et kõik sõbrad-tuttavad ära tüpiseerida paraku ei suurene karvavõrdki tõenäosus Teie elukaaslasele doonori leidmiseks, lihtasalt tõenäosus on selleks liiga väike. Võite ise arvestada, maailma doonorpankadega liitunud 11 miljoni doonori seas on ca 20 isikut, kes 99% tõenäosusega võiks Alan Pajumaale doonoriks sobida, lisaks on veel 650 isikut kes on potensiaalselt sobivad. Niiet ma arvan, et talle doonori leidmisega probleeme ei teki, aga täpsemalt saab rääkida alles siis kui lisaks esialgsele otsingule on läbi viidud ka väljavalitud doonorite ja Alan Pajumaa kinnitavad HLA uuringud.

Ain Kaare 

Praegusel juhul on mul järele jäänud üks doonor. Pidin ju tegelikult oktoobri alguses Tartu poole minema ja siirdamisega ühele poole saama aga paraku sain mitte kõige paremad uudised ja ka mitte veel kõige halvemad. Nimelt lõpp kokkuvõttes valiti mulle kaks doonorit välja kes andmete põhjal mulle kõige paremini sobiksid. Kuid just eelviimasel hetkel hüppas üks doonoritest alt ära (perekondlikel põhjustel) ja teisega juhtus samal ajal mingit sorti õnnetus, mille tagajärjel ta ei tohi olla mulle 8 nädalat doonor. Täpselt nagu filmis või midagi :p Ühesõnaga nagu ma ütlesin, et see pole veel kõige halvem uudis. See kellega õnnetus juhtus on nõus sellegi poolest mind aitama. J  Halvim kogu selle loo juures oli see, et ma olin sunnitud mustamäele 11. korrusele tagasi minema. 

















Tänaseks on kuupäev ka paika pandud, milleks on 25 nov. Ja ma pean siis kaks nädalat varem kohale minema, et saaks ettevalmistused ära teha ja pluss veel kümne päevane keemia kuur mis tapab siis lõplikult mu vereloome, et saaks asendada uuega. 
Doonr ise peaks olema Saksamaalt, nii öelda vihjati mulle, et enamus on sealt.

Jutt jätkubki sealt, kust ma ennist pooleli jäin omadega..

Hei -Hoo

Ma siis nõustusin jääma haiglasse üheks ööks, mind viidi hematoloogia osakonda ja kuna kell oli hiline siis arstidest ei olnud seal osakonnas sooja ega külma (et infot välja pressida). Ma olin veel teadmatuses, aga sain aru, midagi nad kahtlustavad ju. Tegelikult terve see osakond on vähi haigeid täis, aga tol hetkel olin ma paras võhik ja ei osanud seostada end nendega, muidugi ma olin alles 10 min osakonnas olnud :D Osakonnas oli kaks õde, nendega sain ma kohe jutu peale. Hakkasin kohe uurima igasugu asju, aga nad olid nagu ületamatud mäe tipud, ei pigistanud sealt midagi välja.. Õdedel ei ole voli rääkida asjadest enne, kui arst pole täpset diagnoosi pannud. Mis seal ikka, kui informatsiooni ei saa, siis tuleb muud tegevust leida J Selleks ajaks oli enesetunne oluliselt parem, loputus vist aitas. Sattusin palatisse nr 3 ja voodikoht 4. Enne mind oli seal kaks meesterahvast ees, kes vurssisid ka ainult vene keelt omavahel, nagu ka õed. Kell oli küll palju, aga kuna mul oli igav ja polnud kellegiga suhelda, otsustasin ma endale meelelahutust haiglasse smuugeldada. 

Eelnevalt, kui me Anniga traumapunkti tulime ja ma sain teada, et vähemalt 3 h läheb uuringutega aega, siis saatsin ma Anni koju, sest mis ta ikka närveerib seal plastmasstooli peal, tekitab veel rohkem pingeid kui vaja oleks. Helistasin siis talle ja rääkisin asjadest, et olen siin ja seal ja veel ei tea midagi, aga enesetunne on juba parem- nii hea, et hakkas juba igav lausa.. Palusin, et äkki viitsib tagasi tulla ja mulle ühtteist tuua, arvuti ja kitarri...

Ma kaldun teemast kõrvale korra, aga ma pean ära mainima, et ma olen nii-nii tänulik endale ja kõigile neile, kelle pärast ma end kokku võtsin ja et ma just eelmine suvi kitarri omapäi tinistama hakkasin.  Ma lihtsalt armastan nii räigelt oma pilli. Mis küll päriselt nüüd mulle ei kuulu: minu kalli naise väike õde Eisi, kes polegi enam nii väikene, andis mulle seda kasutada, pai talle ka selle eest! Sest pea poole, pool-kõva olekus oldud ajast haiglas oli mul kitarr kätevahel ja ma ei kujuta ette kuidas teistmoodi ma oleks võinud oma aega seal oma 8 kuud kulutada J

...Ma ei teadnud, kas see on, ok kui ma kitarri osakonda toon, küsisin siis õe käest :p Nad vist esimest korda kuulsid sellist asja, et keegi tahab mingit muusika riista kaasa tirida, ega ta ei osanudki midagi selle peale kosta. Arutasid seal mõne hetke oma kolleegideda ja siis lõpuks ütlesid, et ikka jah, ei ole keelatud asjade nimekirjas. Kuna õed olid toredad ja hakkasime koheselt ilusti läbi saama, siis kasutasin olukorda kohe ära ja palusin, et üks neist aitaks mind minu väikesel missioonil asjad sisse smuugeldada! Ise asusin ju 11 korrusel ja traumapunkti vastuvõtu kohani oli pikk ja keeruline tee + paljud uksed olid lukus ja õdedel on ainult võti, mis need avab. Öde oli nõus mulle vastu tulemaJ Nii, ühe poole osapooltega on ära räägitud vaja nüüd teine nõusse saada.

Siis me elasime veel vanas korteris, mis asus Sütiste teel ja haigla oli kivga viske kaugusel nii, et Annil oli lihtne liikuda, et mind külastada. Aga tol õhtul oli väga halb ilm ja lausa jalutamiskõlbmatu :p Kuna Ann ka end üksinda kodus hästi ei tundnud siis tuli talle sõbrants (Agnes) külla lohutama ja võtsid väikse pokaali veini, või siis pudeli või mitu, kes teab :D ühesõnaga jookis peaga ei saa ju sõita.. 

Õnneks leidub veel käputäis toredaid inimesi, kes viitsivad teiste pärast tõmmelda, kui hädasti vaja on.. siis saigi Hr. Kullamaad tüüdatud ja abi palutud, et too Sütistelt läbi käiks ja naised peale võtaks koos kolinatega ning siis traumapunkti minu juurde liiguks. Kõik läks nii nagu ma planeerisin, sain oma asjad kätte ja mis veel parem, sain oma naisukest veel enne magamaminekut kaisutada J ja ka sõpru nautida. Mis seal ikka, läksime laiali, tänasin õde, et ta nii tore ja tubli oli ning tõmbasin siis oma voodisse kerra ära ja jäin magama.

Järgmine päev oli ootusi ja lootusi täis, kuigi mina olin suht tuim oma diagnoosi suhtes, tavaliselt on ju kõik hästi läinud ja kuidas saab ometi nüüd midagi hullu viga olla. Oh- jah minu geniaalne mõtlemine.. :D
Hommikul vara, peale hommikusööki tuli mingi tädike ja tahtis, et ma läheks temaga kaasa, et minult vaja luuüdi proov võtta, tol hetkel veel ei teadnud mis see on..

* Kõigepealt vaja kõhuli pingi peale heita, siis arst teeb tuimestus süsti, ootab natukene ja siis lükkab mingi asja sulle vaagnasse ja ütleb, et nüüd võib valus olla ja napsab mingi tüki :D mm.. mitte just kõige meeldivam üritus. Esimest korda kui dr. minult seda proovi võttis, tundsin, kuidas mu skelett sees liigub, sest ta surus edasi-tagasi, üles ja alla :D. Kuid siiski, esimest korda ei olnud valus, vaid pigem ebameeldiv.
Tunnistan veel omaltpoolt seda, et ma päris täpselt ei tea, kuidas see proovi võtmine välja näeb ja milliste tööriistadega mult seal tükikesi ära võetakse, kuna ei taha endale rohkem traumat tekitada :D

...Nüüd sain siis ühelepoole selle asjaga ja nüüd ma juba tean mis see on. See proov siis määras ära kui suures hulgas vähi rakkudega tegemist on.
Päev läks küllaltki kiirelt, vaikselt sirvisin netis ja otsisin infot selle kohta, et miks võetakse luuüdi proovi ja mida siis kahtlustatakse.. Üks asi jäi mainimatta, päeval sain teada, et mul on põrn suurenenud. Selle infoga sai juba mingi pildi ette. Nett viitas ka sellele, et vähid ja asjad aga sel hetkel ei lootnud ma seda endapeal avastada.

Kell oli kuskil 16:15 kui ma olin juba ootamisest tüdinenud, mõtlesin, et rahuldan vahepeal oma muid vajadusi, mind valdas meeletu jäätise isu. Läksin siis alla kioskisse ja sain täpselt selle, mida ma otsisin J Jõudsin siis üles oma korruse peale ja äärepealt oleks juba selle mõnusa tükikese alla kugistanud kui tuli tõsise näoga dr. :p Tundsin kohe, et midagi on pahasti. Ega ta ei hakanud keerutama ka, ütleski otse: „sul on vervähk ja sul on heal juhul kaks kuud veel elada jäänud!“ Ütles, et peame koheselt alustama keemia raviga ja proovime haiguse käpa alla saada. Aga lubadusi ei anna.

Ma ei jõudnud kohe ära reageerida, mis ma ikka oskan selle peale lausuda kui, et misasja, tegelt? Ja jäätise isu oli hetkega läinud, mul on miskipärast pilt ka sellest kui ta sinna laua peale sulama jäi :p

Vaatasin maha korra, mõtlesin, seedisin, vaatasin uuesti dr. Otsa ja ütlesin: „okei.“  Dr. Pakkus mulle tablette mis mul enesetunde heaks teevad, aga ma mõtlesin, et pole vaja. Tundus, et nati imelik oleks end hästi tunda sellisel hetkel.. parem ikka natukene masendust ja asju ka mis sinna hulka kuuluvad, muidu ei saa korralikult pilti ette asjast. Ja pärast segi peaga mööda haiglat ringi joosta pole ka kellegi tegevus.. 

Tere!

Alan olen ja mul on verevähk ehk leukeemia. Üks põhjustest, miks ma tahan kirjutada sellest blogis on see, et säästa teid tobedatest küsimustest mis te mulle aeg-ajalt esitate ja neid kellele tegelikult mu tervis korda läheb, asjaga kurssi viia ja kursis hoida, et ei oleks vaja pikkade kõnede peale palju-palju raha raisata.J Teine põhjus miks ma kirjutan sellest on ka see, et mul endal oleks hea ülevaade toimunust, mitte ainult minu peas vaid mida oleks võimalik hiljem ka lugeda. Tahest tahtmata kipuvad asjad meelest ju minema.

Millest kõigest ma siin kirjutama hakkan? Jah, asi on selles, et hetkel olen ma siirde ootel ja plaanin siis tervest progressist postitusi teha, igapäev midagi uut, et teid, kui ka end kursis hoida sellega mis minuga toimub. Ma ei tea kas see saab põnev olema aga ega sel polegi tegelikult tähtsust. Veel on mul plaanis teha lühikokkuvõte sellest mida viimase kaheks kuu jooksul üle olen elanud.


Minu puhul on tegemist  ägeda müeloidse leukeemiaga.  See on haigus mille vastu on võimalik võidelda ja millest inimesed on TERVENENUD. Et terveks saada on mul vaja eelnevalt keemiaravi, mis viiks mind remissiooni ja hävitaks olemas olevad vähi rakud, luuüdist ja verest. Remissiooni olen ma saavutanud siis kui luuüdi  sisaldab 4-5% vähirakke.. Haiglasse saabudes olid mul 90% rakkudest vähi rakud, et siis natukene veel ja oleks minek olnud. Kuna ainult remissionist ja keemiaravist ei piisa, et mind terveks ravida ,tuleb mul praktiliselt terve vereloome ära vahetada uuema ja parema vastu. Ehk, et ellu jääda on mul vaja luuüdi siirdamist ja doonorit. Praegusel hetkel on mul alles jäänud üks doonor kes on ka nüüd minu ainuke lootus..

Täpselt ei tea millal haigestusin sellese haigusesse aga see oli 24 veebruar 2010 kui ma kõhu ja pea-valuga otse töölt trauma punkti läksin. Ei osanud nagu väga muretseda millegi pärast, mõtlesin, et tegu on tavaliste valudega, kuid.. 
Traumapunktis sai kino ka, kui järg siis minuni jõudis..

Valve-Arst: Mis mureks?

Mina: Kõhu ja pea valu.

Valve-Arst: Päris nii ikka ei saa, vali üks, kas pea või kõht

Mina: Mis mõttes ei saa, ma saan aru, et teil on jube palju tööd aga mu kõht teeb jubedalt valu ja pea lõhub otsas nii nagu iga sekundi järel saaks kuvaldaga kerge kolksu vastu pead. :S
Valve-Arst: Asi on selles, et meil on palju haigeid ja iga arst on millelegi spetsialiseerunud, nii, et meil ei ole võimalik kahjuks mitut asja korraga uurida.
Mina: Mmm whaat??  :D väga veider, aga kui te nii väidate siis läheb kõhu valu!

Loomulikult on see ebanormaalne, et sa ei saa kirjeldada kõiki probleeme mis sind vaevavad. Hiljem kui mind voodisse olidi asetatud ja tilgad järgi pandud tuli järgmine arst ja küsis samuti mis mind vaevab, mõtlesin, et hakkab pihta jälle :D. Rääkisin talle loo ära, mis mul teise arstiga oli... ühesõnaga jäigi müsteeriumiks miks, kuidas ja kellepärast see nii oli aga teine arst sai kõhutäie naeru  ja ka mina igakord kui seda olukorda meelde tuletan. :p

Veetsin head kolm tundi tilgutite all (sain loputust, mis verd puhastab Nacl) Selle ajaga jõuti kõik proovid ja analüüsid võtta. Miks nii kaua aega seal läks, oli arvatavasti see, et oodati analüüside tulemusi. Tulemused käes, pöördus arst uuesti minu poole ja küsis, et äkki tahan ööseks siia jääda? ..ilmselgelt mitte :D aga kuna mul oli tõesti nii halb olla, et hakkan otsi andma siis otsustasin haigla kasuks..

Räägitakse, et need inimesed on juba õnnega koos kes omal-jalul haiglasse jõuavad, kuna enamikel juhtudel ei avaldu see haigus ning alles tuvastamise järgus avastatakse, et en-näe tal oli vere vähk, või siis mingi muu vähk. See ei ole muidugi fakt minu poolt aga antud juhul jutud haiglas liguvad nii pidi. Võib-olla on see haigete enda välja mõeldud jutt, et kuidagi moodi end lohutada selles raskes olukorras, või siis arstid lohutavad sellega oma patsiente? Ei tea, võib-olla mitte.

Järgmine jutt räägibki sellest kuidas minul see kõik avaldus ja kuidas ma traumapunkti lõpuks omadega jõudsin. Tegemist on siis minu viimase kahenädala üritustega kui ma veel ei teadnud..

Veebruar 2010, sõber Nico töö juures (Vapianos) jagas pileteid klubi Veenusesse, üritus kandis nime madeira. Mulle hoidis ta kahte piletit .. Alguses ei olnudki plaanis trügida sinna üritusele, kuna ma tean, et ainus asi mis ma leida võin sealt on sassis kodanikud. Kui  õhtu kätte jõudis läksin koos tüdrukuga Solarise keskusesse piletitele järgi, seal selgus, et minejaid oleks  rohkem kui meie, mingi väike krupeering vapianost. Siis hakkasin juba mõtlema, et miks ka mitte, pole ju ammu  kräu teinud ja klubitamas käinud, veel enam vip piletid ka taskus.. Teistega sai siis kokku lepitud, et on kindel minek. Kodus selgus, et Annil (minu kihlatu) on palju koolitööd teha ja ta ei ole eriti huvitatud asjast, ütles, et kuule, mine lõbutse sõpradega. J Ega pikka juttu polnudki, sättisin end valmis, võtsin trolli ja asusin teele. Mul oli tol õhtul plaanis oma keha ja vaim kõikidest pingetest vabastada ja nii ma tegingi. Pidu oli viimasepeal, lasin end lõdvaks ja nautisin iga seal oldud minutit. Kuna me olime Vip ruumis, siis tähendas see seda, et alkohol oli tasuta! Mul ei tule ettegi millal ma viimati nii palju alkoholi suutsin ühe õhtuga ära hävitada. Koju jõudsin hommikul, kell oli umbes pool seitse. Mina jõudisn koju täpselt siis kui Annil oli aeg kooli poole sammuda. Mina kerisin põhku ära ja Anni läks kooli. Oli juba ilmselge, et terve see nädala vahetus on raisku läinud, meeletu pohmelli tõttu. 


Möödusid siis päevad, nädalavahetusest said nädala päevad, mina ikka vaevlesin valude käes, peavalu käes. Ise arvasin, et tegemist on mingi pikemat sorti hängoveriga.. Möödusid veel mõned päevad, hakkas mul kõhuga probleemid, tegemist oli sellise valuga nagu oleks pikemat aega söömata olnud. See tegi olukorra veel kahtlasemaks ja ma otsustasin, et pean arsti vastuvõtule minema. Aga kogu selle aja vältel elasin ma normaalset elu veel edasi, tegin tööd, käisin väljas, sai sõbra sünnipäeval käidud ja isegi veel mõned pitsid viina võetud, ning veel  mõndadel üritustel sai käidud. Uus nädala vahetus tuli peale ja ma ütlesin omadele, et kui valud esmaspäevaks kadunud ei ole siis lähen arsti juurde, niikui nii pean maal korra käima, et siis lipsan läbi sealt trauma punktist. Esmaspäev 22 veebruar 2010, enese tunne hea, kuskilt ei valuta kõik paistis korras olevat, arvasin tol hetkel, et lõpuks sai läbi see jama, kuigi tegelikult see alles algas :p.. 
Nii ma siis otsustasingi, et mis ma ikka sinna enam trügin, kui valusid pole. Jõudsin linna tagasi, läksin koju, isegi ei mäleta võib-olla läksin tööle :p aga point oli selles, et kõik sümptomid olid tagasi. Ei tea kas see oligi nii mõeldud, et ma Rapla kiirabisse ei läheks, see on muidugi minu järeldus asjale aga ma kahtlustan, et kui ma olekskin sinna trauma punkti läinud, poleks mulle nii põhjalikku uuringut tehtud vaid oleksin süstla täie valuvaigistit kannikate vahele saanud ja koju puhkama saadetud, et ära muretse, läheb üle :D 


Järgmised päevad veetsin tööl olles, üritasin varjata seda valu mis minu sees oli ja tegin tööd edasi. Ei tahtnud nagu virisema ka hakata, et kõht valutab, lubage koju. Kohati oli talutav olla aga samas vahepeal oli tunne, et mismõttes mul sellised valud on. Kolmapäev 24 veebruar hakkasin juba lõpetama oma tööpäeva, pidin vaid prügi konteinerid tühjendama ning siis võisin koju minna. Vedasin siis neid raskeid prügi konteinerid, neid oli mitu-mitu :D viimased kaks olid veel ja siis ma tundisn, et enam ei jaksa ja kukkusin kergelt kokku prügi vahele. Siis ma mõistsin, et midagi on paigast ära, et pean kiirabisse minema. Peale tööd käisin veel kristiinest läbi ja võtsin oma tüdruku peale, tegin talle ka lühi kokkuvõtte oma õhtust ja ütlesin, et vaja kiirabisse minna. Ega temagi asjas tõsidust ei näinud ja arvas, et ma rohkem teesklen või midagi, kui ma ei eksi siis ta oli isegi mu peale pahane, et lolli mängin vms. :D 


Üldiselt kui mul on halb olla, siis ma hoian selle endasse ja ei lase sellel eriti teistele välja paista. Ja kui on väga valus siis mainin ära, et kuule mul on halb jne..  Võib-olla jääbki minust siis selline tobe mulje kui ma ütlen, et ma ei tunne ennast kõigeparemini  ja  ise veel ei nuta selle pärast, kuigi seesmiselt valan juba pisaraid :p  Eks ta nii vist olegi. 


Kui sul tõesti midagi kuskilt valutab siis ära ole kõva mees ja ära lükka seda edasi, või ära ürita seda varjata. Mine käi arsti juures ära ja lase end kontrollida. Lihtsamatest vere analüüsidest saab juba aimu millega sul tegemist võib olla, kui üldse on midagi. Ma ei taha kedagi hirmu alla seada aga point on selles, et ka minul tuli see nagu välk selgest taevast, õigel ajal avastatud probleemid annab korda teha ;)


Seda kõike sellepärast, et ei oleks liiga hilja! ;)

Ma usun, et see viimane pidu andiski mulle selle põntsu mis tõi selle kõik esile, kui ei oleks olnud neid hädasi mis mind vaevasid, ei tea kas ma siiamaani olekski jõudnud..

Äge müeloidne leukeemia (AML)

Akuutne ehk äge müeloidne leukeemia (AML) on vanemate täiskasvanute seas kõige sagedamini levinud leukeemia tüüp, seda eriti arenenud riikides. Enam esineb AML alates 50-aastaste seas, keskmine haigestunute vanus on 60 eluaastat. Äge müeloidne leukeemia on ravitav umbes 30% juhtudest, suur osa patsiente sureb diagnoosi saamisele järgneva aasta jooksul.

Dr.Ain Kaare kes on minu siirde arst, andis mulle lootust tervenemisele peale siirdamist 50-50-le. Ühesõnaga midagi kindlat pole. 

Aga ise olen positiivne selle asja suhtes, nagu näha lootust on siis tuleb loota J

AML-i võivad põhjustada suitsetamine, radiatsioon või kokkupuude keemiliste ühenditega, eelnev kemoteraapia või paljud muud põhjused mis ei ole veel kindlaks tehtud.