Lambikas
10. mai proove andmas, öeldi, et mul on immuunsus nullis ja, et on vaja juurde tilgutada, järgisel nädalal siis! Enesetunne ja asjad olid muidu kombes. Tol päeval oli Anni tööl ja läksin üksinda Tartu otsale (esimestkorda siis) jeeii.. Kohale jõudes viskasin voodisse ja protsess pidi võtma kuni neli tundi. üks tilk 10 sekundi jooksul :) Olin juba enam vähem oma annused kätte saanud, kui tekkis vastureaktsioon sellest nö. valgust. Viskas kohe kõrge palaviku üles ja külmavärinad peale, olin nagu haavaleht kohe-kohe oksalt maha pudenemas. Muretsesin siis kiirelt ühe ilusa õe kes mulle appi tuleks ja sooja teeks/tooks (sain lisateki!) ja paar uimastavat süsti ka, millest ma esialgu loobuda üritasin, kuna oli ju vaja veel autoga tagasi kimada. Aga ei olnud mul mingit sõnaõigust, julmalt ja külmalt lükati need kiiremas korras mulle veeni. (okei, kanüüli).
Mul oli veel üks imepisikene pudelike joosta jäänud aga igal korral üritades seda mulle järgi panna hakkasin ma tõmblema/värisema. Tegin väikese pausi ja läksin haiglapeale uitama, selline tunne, et kohe kohe panen pildi taskusse.. läksin arsti ooteruumi ja hakkasin ootama millal Jane mind vastu võtab. Ja siis.. pla pla pla.pla lpapla ...
Mul oli veel üks imepisikene pudelike joosta jäänud aga igal korral üritades seda mulle järgi panna hakkasin ma tõmblema/värisema. Tegin väikese pausi ja läksin haiglapeale uitama, selline tunne, et kohe kohe panen pildi taskusse.. läksin arsti ooteruumi ja hakkasin ootama millal Jane mind vastu võtab. Ja siis.. pla pla pla.pla lpapla ...
Ühesõnaga oli halb olla! Mind ei lastud haiglast välja, Jane saatis mu ambulatoorsesse tagasi ja voodi ootaski mind seal juba valmis. Pidin kaineks end magama. Tegin seda, ja pool uimas ärgates taheti mind juba üles palatisse viia :p Õnneks vingerdasin end välja ja sain Tallinna poole liikuma hakata.
Ma ei teagi miks ma nii pikalt jahuma hakkasin, Tahtsin öelda, et olen tagasi haiglas, veri pidavat sitt olema :/ eile, esmaspäeval, siis jättis Kaare mind sisse. Alguses olin suhteliselt rahulik, kuna ma teadsin mõned päevad juba ette, et arvatavasti on haiglasse minek mõneks ajaks, sest pidevalt 39.3 palavikud ei tundunud enam normaalsed ja nädal aega iga 6 tunni tagant oli temp laes jälle, kerge külmavärinaga. Siis pakkisime igaksjuhuks mõned vidinad kaasa :) Mõtlesimegi, et palaviku pärast jätab mind sisse AGA tuli välja, et ta polnud mu verega rahul ja tahtis luuüdi võtta. See oli see hetk jälle! Olen/oleme eilsest saadik praadinud nende tulemuste pärast, täna võeti proovid, homme saame targemaks.
Ma ei teagi miks ma nii pikalt jahuma hakkasin, Tahtsin öelda, et olen tagasi haiglas, veri pidavat sitt olema :/ eile, esmaspäeval, siis jättis Kaare mind sisse. Alguses olin suhteliselt rahulik, kuna ma teadsin mõned päevad juba ette, et arvatavasti on haiglasse minek mõneks ajaks, sest pidevalt 39.3 palavikud ei tundunud enam normaalsed ja nädal aega iga 6 tunni tagant oli temp laes jälle, kerge külmavärinaga. Siis pakkisime igaksjuhuks mõned vidinad kaasa :) Mõtlesimegi, et palaviku pärast jätab mind sisse AGA tuli välja, et ta polnud mu verega rahul ja tahtis luuüdi võtta. See oli see hetk jälle! Olen/oleme eilsest saadik praadinud nende tulemuste pärast, täna võeti proovid, homme saame targemaks.
Üritasin siis täna arstiga veidi juttu puhuda, et äkki see ja äkki seda aga ta ütles, et ei ole mõtet end liiva alla peita, tuleb analüüsid ära võtta ja siis teab täpsemalt! Aga ta paraku mainis, et tal on sügavad kahtlused selleosas, kuna ma ju ei tulnud siia siirdamisele just kõige paremas vormis.
Et siin võib tegu olla retsideerumisega. (HAIGUSE TAGSITULEK!)
Ausalt päris hirmus on olla jälle samas positsioonis, ei taha. Ei taha jonnima hakata aga ma isegi ei kujuta ette mis siis saama hakkab, kui. Ma kardan, et ma ei suuda seda enam uuesti emotsionaalselt läbielada, keha on ka juba päris väsinud ja kaalub oma 65 kilo. Ma ei söö, söömine on muutunud ebameeldivaks tegevuseks. Ideid?
Pöidlad varbad pihku, et homsed tulemused mind tümaks ei teeks! :) tänks!
