Minu kallis Alan läks taevasse ingliks...

Kõik lohutavad sõnad tunduvad praegu tühised... 

sest valu on tohutu..

Sa olid kõige vapram ja positiivsem inimene, keda ma tean... 

Selles raskes võitluses andsid Sa endast kõik..

Nüüd oled Sa paremas kohas...

Ma jään Sind igavesti armastama.. igavesti...

Sinu Anni

järjekordne õudukas

Lambikas

10. mai proove andmas, öeldi, et mul on immuunsus nullis ja, et on vaja juurde tilgutada, järgisel nädalal siis! Enesetunne ja asjad olid muidu kombes. Tol päeval oli Anni tööl ja läksin üksinda Tartu otsale (esimestkorda siis) jeeii.. Kohale jõudes viskasin voodisse ja protsess pidi võtma kuni neli tundi. üks tilk 10 sekundi jooksul :) Olin juba enam vähem oma annused kätte saanud, kui tekkis vastureaktsioon sellest nö. valgust. Viskas kohe kõrge palaviku üles ja külmavärinad peale, olin nagu haavaleht kohe-kohe oksalt maha pudenemas. Muretsesin siis kiirelt ühe ilusa õe kes mulle appi tuleks ja sooja teeks/tooks (sain lisateki!) ja paar uimastavat süsti ka, millest ma esialgu loobuda üritasin, kuna oli ju vaja veel autoga tagasi kimada. Aga ei olnud mul mingit sõnaõigust, julmalt ja külmalt lükati need kiiremas korras mulle veeni. (okei, kanüüli).
Mul oli veel üks imepisikene pudelike joosta jäänud aga igal korral üritades seda mulle järgi panna hakkasin ma tõmblema/värisema. Tegin väikese pausi ja läksin haiglapeale uitama, selline tunne, et kohe kohe panen pildi taskusse.. läksin arsti ooteruumi ja hakkasin ootama millal Jane mind vastu võtab. Ja siis.. pla pla pla.pla lpapla ...

Ühesõnaga oli halb olla! Mind ei lastud haiglast välja, Jane saatis mu ambulatoorsesse tagasi ja voodi ootaski mind seal juba valmis. Pidin kaineks end magama. Tegin seda, ja pool uimas ärgates taheti mind juba üles palatisse viia :p Õnneks vingerdasin end välja ja sain Tallinna poole liikuma hakata.

Ma ei teagi miks ma nii pikalt jahuma hakkasin, Tahtsin öelda, et olen tagasi haiglas, veri pidavat sitt olema :/ eile, esmaspäeval, siis jättis Kaare mind sisse. Alguses olin suhteliselt rahulik, kuna ma teadsin mõned päevad juba ette, et arvatavasti on haiglasse minek mõneks ajaks, sest pidevalt 39.3 palavikud ei tundunud enam normaalsed ja nädal aega iga 6 tunni tagant oli temp laes jälle, kerge külmavärinaga. Siis pakkisime igaksjuhuks mõned vidinad kaasa :) Mõtlesimegi, et palaviku pärast jätab mind sisse AGA tuli välja, et ta polnud mu verega rahul ja tahtis luuüdi võtta. See oli see hetk jälle! Olen/oleme eilsest saadik praadinud nende tulemuste pärast, täna võeti proovid, homme saame targemaks. 

Üritasin siis täna arstiga veidi juttu puhuda, et äkki see ja äkki seda aga ta ütles, et ei ole mõtet end liiva alla peita, tuleb analüüsid ära võtta ja siis teab täpsemalt! Aga ta paraku mainis, et tal on sügavad kahtlused selleosas, kuna ma ju ei tulnud siia siirdamisele just kõige paremas vormis. 

Et siin võib tegu olla retsideerumisega. (HAIGUSE TAGSITULEK!)

Ausalt päris hirmus on olla jälle samas positsioonis, ei taha. Ei taha jonnima hakata aga ma isegi ei kujuta ette mis siis saama hakkab, kui. Ma kardan, et ma ei suuda seda enam uuesti emotsionaalselt läbielada, keha on ka juba päris väsinud ja kaalub oma 65 kilo. Ma ei söö, söömine on muutunud ebameeldivaks tegevuseks. Ideid? 

Pöidlad varbad pihku, et homsed tulemused mind tümaks ei teeks! :) tänks!

Pole ammu suhelnud, mis? :p

Sain koju..  oma neli nädalat tagasi. Ütleme nii, et ma ei ole veel päris head olemist kätte saanud ja kuna mul on veel mingi eriline tüütus kaelas, mis ei mõtlegi ära minna, siis on olnud väga raske end kokku võtta ja ennast arvuti taha sättida ning sundida oma mõistust midagi loovat tegema panna..  Kindlasti mõned teist mõtlevad, et mis mõttes arvuti taha ei satu, facebookis passid küll ju koguaeg ja mängid oma nõmedaid mänge. Arvan ma siiski, et neid tegevusi päris ühte patta ei viska, kuna need mängud ei vaja erilist ajutegevust.J

Ja nii blogi unarusse jäigi..

tüütus – põsekoopapõletik

Praegu triivime elukaaslasega, siis igal esmaspäeval Tartu vahet proove andmas. Ise ei jaksa veel nii pikka vahemaad sõita, tavaliselt tagasi teel vajub silm kinni. Analüüsid on siiamaani korras olnud, vahepeal läksid veidi paigast ära aga see oli siiski ajutine :p

Muud erilist nagu polegi, üritan vaikselt kosuda, ootan, et ilmad juba ilusamaks ja soojemaks muutuksid. Siis julgeks ehk oma nina ka rohkem välja pista. Viimaste nädalatega suutsin oma väljas käimistega süvendada oma põsekoopapõletikku nii palju, et kõik võimalikud kanalid olid ägedas põletikus, boonuseks otsaesine ka. Tänaseks on juba parem aga siiski veel mitte kaugeltki paranenud.

Organism on ikka väga nõrk veel. Arvatavasti senikaua kuni ma neid immuunsust pärssivaid tablette näost sisse ajan.

Tablettidest rääkides, siis olen juba mõned kuud hormoone näost sisse ajanud, tulemus on selline, et rinna ümbermõõt on a korv ja otsa vaadates ei tunne mind enam äragi. Suht põrsas on olla praegu. Ma riputaks mõne pildi endast aga ma ei saa kahjuks läbi selle arvuti pilte saata.

Järgmisel korral, kui olemine juba parem, kirjutan ehk midagi asjalikku ka. Ja kui hästi läheb, siis lisan endast mõne pildi kus ma nö. veidi moondunud olen. Saate siis aimu mida need hormoonid teevad. J 

Parimate soovidega, 

olge mõnusad! J

mäu

Õhtust söbrad.

Pikka juttu polegi, siin on luuüdiproovi tulemused... 

VÕIB ÖELDA, ET ESIMESTE ANALÜÜSIDE JÄRGI ON PLATS PUHAS!!! : ))

Parimat! 

Hellou.

Kolm päeva veel ja olengi kaks kuud siin omaette olnud, tahaks koju J 46-es päev siirdamisest!

Aeg on suht kiirelt ka liikunud, võib-olla sellepärast, et mõtted on pidevalt söögil ja pole olnud mahti koju minemise peale nii väga mõeldagi.. nali.  Koju tahaks ka, kui keha juba lubaks.

See hormoon ravi on meeletu, söögi isu on raju. Mul on juba rutiin välja kujunenud, hommikul kella seitsmest teen kaks kaussi (kuhjaga) helbeid, siis seedin tunni, kaks.. Võtan oma grillmasina ja meisterdan hunniku võileibu, rohke singi ja juustuga, või midaiganes ma sinna vahele ja peale panemiseks leian. Peale seda, kui võileivad põske pistetud, tekib veel suurem isu. Selline tunne, et rohkem ei mahu, ei nii tegelikult ongi, et rohkem ei mahu! Aga  lihtsalt pean juurde sööma, sest isu maitsete järgi on niivõrd suur. Leiba pole aega luuse laskma hakatgi, kui juba järgmise laadungi endale peale kahman.. ja siis tuleb lõuna J jne.. Mõnus magu on ees juba. Sellepeale tahakski peale võtta :P

Õnneks on mul abilised olemas, kes mu elu siin ilusaks muudavad, toidavad :D Haigla toidust üksi jääb väheks, mitte, et ma nüüd nii väga söön seda siin aga midagi ikka. Paraku ma TAHAN ja VAJAN väga elavaid maitsed ja kohalik köök mulle seda ei võimalda, kõik on nii maitsevaene..

Nii, et ma olen väga tänulik, need toidumoona kotid mis mulle siit palati ukse vahelt sisse poetatakse on just need mis mind siin heas tujus veel hoiavad!  ;)

Täna vahetati hormooni kogust, võimalik, et peaaegu poole võrra. Kaks nädalat sain seda normaal kogust (täisportsionit) Ja siis nädala pärast vähendatakse uuesti kogust, loodetavasti siis juba tablettide peale.

Mingi viirus on mul ka teist nädalat ja need kaks nädalat olen saanud mingeid tablakaid selle vastu. Iga nädala alguses võetakse uued analüüsid nende kohta, eelmisel nädalal oli olukord muutusteta aga eks homme saab jällle targemaks.

Sain nädalavahetusel koridori peal jalutamas käia, päris huvitav oli üle kahe kuu siit pisikesest ruumist jalga välja tõsta. Paraku aga ei lõppenud see kõik nii hästi nagu ma lootsin, kliima muutus oli nii tugev, et võttis mult hääle. Naljakas on mõelda, et ühest toast teise tuppa minnes võib külma saada. See näitabki kui vastuvõttlik ma praegu olen igasugu asjadele, ma küll teadsin seda, kuid nüüd peale seda reaalsuse matakat ma ka mõistan seda päris hästi. Nii, et peab hoolega hoidma end..

Tänaseks on hääl nagu paremaks läinud aga kurk on hell, võib-olla mingi häältepaelte põletik veel juurde tulemas. Aga ehk piirdub kerge kurguvaluga ja ka hääl omale kohale tagasi tuleb!

Tegelikult on täna ka selline omamoodi tähtis päev, võeti uus luuüdiproov, nii, et mõnepäeva pärast saab teada kas plats on jamast puhas!

Parimat! J

Hei-jopsti!

Tänaseks on uued tüvirakud end maha sättinud ja normis. Ning kasvamiseks on neil päris soodne keskkond olnud. J

Ma olen siin palavikkude käes vaevelnud, juba pikki nädalaid. Kuigi ma tean, et mingil hetkel läheb see kindlasti üle, siis ausalt öeldes lõpuks hakkab see usk ära kaduma, kui midag kohe-kohe muutuma ei hakka.

Katsetatud on erinevaid antibiootikume ja seene rohtusid aga ei midagi, nii kui tekkis lootus, et: „Oh, nüüd juba hakkab paremaks minema.“ Oli see tunne järgmiseks päevaks- või juba öösel kadunud, ärgates kõrge palavikuga. Põletiku näitaja ei näidanud ka midagi adekvaatset, et saaks aru kas nüüd on midagi või mitte. Nii ma siis olengi siin vegeteerinud päevast-päeva..

Sain oma muutuse, mõned päevad tagasi “jõudsime“ nii öelda järeldusele, et palavikku tekitadab ikkagist see vastureaktsioon, mis esineb mul kerge nahalööbena. Keha on juba mõnda aega nagu hõõglamp olnud, erinevatesse kohtadesse tekivad punased laigud, mis mõne sekundiga ära kaovad ja siis uude kohta end ilmutavad. Nüüdseks ma enam ei hõõgu, lihtsalt punetan ja sügelen. Selle alistamiseks kasutatakse hormoon ravi. Praegu ma siis ajangi kahe suu poolega hormoone näost sisse, mis on enesetunde juba tunduvalt paremaks teinud. Ehk harjun mingil hetkel äragi selle meeldiva olemisega.J

Esimesed 100 päeva peale siirdamist pidavat olema see kõige ohtlikum aeg. Lihtsaim variant on nahalööbe tekkimine. Aga võib tekkida ka maksakahjustus, sooletrakti kahjustus kuni soole limaskesta täieliku äralangemiseni, mis on tegelikult surmaga lõppev tüsistus. Neid  reaktsioone ei ole kahjuks võimalik ette näha. Samas – kui reaktsioon transplantaatperemehe vastu tekib kergel kujul, annab see märku, et sama reaktsioon toimib ka võibolla veel kuskil peidus olevate kasvajarakkude vastu.

Ma praegu panustangi selle viimase variandi peale! J

Nüüdseks olen ma 44 päeva siin üksikus kajutis olnud ja 33 päeva on siirdamisest möödas, võib öelda, et aeg on kiirelt läinud.. Jaanuaris tahaks juba vaikselt kodu poole liikuma hakata, saaks nendest voolikutest ja juhtmetest lahti. Aga eks ole näha millal see kõik aset leiab..

Mis siin ikka,
ilusaid pühi ja olge mõnusad! J

Tere sõbrad!

Nagu näha, siis minu geniaalne plaan teha päevast-päeva sissekandeid, ebaõnnestus. Viimati oli siis 7 päeva siirdamiseni, nüüd on pea kolm päeva möödas sellest. Pole hullu, ma ju ei jaksanud. J 

Algne siirdamis kuupäev oli 25. nov, mis läks sujuvalt üle 26-nda peale, kuna doonorilt tüvirakkude eraldamine võttis väheke kauem aega, kahel päeval korjati neid rakukesi kussjuures. Muidugi see, et kuupäev vahetus ei ole üldse oluline, lihtsalt ametlikult toimus kõik 26. ndal.

Kust ma nüüd alustan, 19. -ndast 28. -ndani. Jah, ma ei mäletagi enam midagi. Ei tahagi mäletada. J 

Mõningaid pilte on mul ka jagada:

19 nov. 

20 nov. väike külaskäik! :) 

21 nov.

22 nov.

Aga kui ma nüüd olen õigesti aru saanud ja see kõige raskem on möödas, siis ma julgeks juba öelda, et see oli raskem kui ma arvasin. Ma nüüd ei teagi kuidas ma julgesin üldse arvata, et ma kergemini pääseda võin.

Tõin võrdluseks eelnevad keemia kuurid, noppisin nendest kõige ebameeldivamad välja ja mõtlesin neile veel natukene halba juurde. J Ja siis arvasingi, et nii ongi! 

Aga oh ei, see oli hoopis midagi muud. See oli kirjeldamatult valus kogemus. Ei tahaks üldse hädaldada ja asjad aga .. mul polegi sõnu selle jaoks.

Kõik see algas palavikuga, millele kaasnesid meeletud peavalud. Vaata tavaliselt on ikka nii, et kui rohud tõmbavad palaviku alla, siis kaob ka peavalu ..aga ilmselgelt seekord minuga nii ei läinud. Asi ei olnudki ainult palavikus ja valudes, enesetunne oli juba selline, et jah ..enesetunnet lihtsalt ei olnudki, katsu siis olla kuidagi. Kõik need päevad soovisin, et mind ei oleks olemas. Vot nii kohutav oli! J Aga oli mis ta oli, nüüd on märksa parem olla, vaevlen küll veel palaviku käes aga selline olek on juba täitsa talutav. Tuleb lihtsalt loota, et hullemaks ei läheks.

Et mitte ära hirmutada neid inimesi, kel see veel ees on, siis tuleb rõhutada seda, et see ebanormaalne aeg kestab ainult mõned päevad, nii kui siirdamisega on ühele poole saadud, hakkab parem! J

Siirdamine ise oli iseenesest edukas aga üldjuhul ülekande ajal ei juhtugi miskit halba..

26 nov. 02:57

Boonusena sain ka uue verekrupi.. Ennem olin A+, nüüd siis 0

Järgmine päev peale siirdamist oli tõesti imelik/naljakas olla, nagu olekski uuesti sündinud, võttis ikka päris tükk aega ennem kui maast ja ilmast aru hakkasin saama..

Siirdamis järgne päev.

Nüüd ma siis ootan, et mu uued tüvirakud end kuhugi maha sätiksid ja paljunema hakkaksid. Juurdekasvu oleks siis järgmiseks nädalavahetuseks oodata. Peale siirdamist, ümmarguselt 10 päeva on siis see aeg, mil nad kasvama hakkavad. See on ka siis omaette pingeline aeg, et siis on näha kuidas mu organism uued võitlejad vastu võtab. Isiklikult toetan ma neid 100% -liselt. J

Selline lühikokkuvõte siis kõigest sellest! 
Aitäh doonorile! ;)