Minu kallis Alan läks taevasse ingliks...

Kõik lohutavad sõnad tunduvad praegu tühised... 

sest valu on tohutu..

Sa olid kõige vapram ja positiivsem inimene, keda ma tean... 

Selles raskes võitluses andsid Sa endast kõik..

Nüüd oled Sa paremas kohas...

Ma jään Sind igavesti armastama.. igavesti...

Sinu Anni

järjekordne õudukas

Lambikas

10. mai proove andmas, öeldi, et mul on immuunsus nullis ja, et on vaja juurde tilgutada, järgisel nädalal siis! Enesetunne ja asjad olid muidu kombes. Tol päeval oli Anni tööl ja läksin üksinda Tartu otsale (esimestkorda siis) jeeii.. Kohale jõudes viskasin voodisse ja protsess pidi võtma kuni neli tundi. üks tilk 10 sekundi jooksul :) Olin juba enam vähem oma annused kätte saanud, kui tekkis vastureaktsioon sellest nö. valgust. Viskas kohe kõrge palaviku üles ja külmavärinad peale, olin nagu haavaleht kohe-kohe oksalt maha pudenemas. Muretsesin siis kiirelt ühe ilusa õe kes mulle appi tuleks ja sooja teeks/tooks (sain lisateki!) ja paar uimastavat süsti ka, millest ma esialgu loobuda üritasin, kuna oli ju vaja veel autoga tagasi kimada. Aga ei olnud mul mingit sõnaõigust, julmalt ja külmalt lükati need kiiremas korras mulle veeni. (okei, kanüüli).
Mul oli veel üks imepisikene pudelike joosta jäänud aga igal korral üritades seda mulle järgi panna hakkasin ma tõmblema/värisema. Tegin väikese pausi ja läksin haiglapeale uitama, selline tunne, et kohe kohe panen pildi taskusse.. läksin arsti ooteruumi ja hakkasin ootama millal Jane mind vastu võtab. Ja siis.. pla pla pla.pla lpapla ...

Ühesõnaga oli halb olla! Mind ei lastud haiglast välja, Jane saatis mu ambulatoorsesse tagasi ja voodi ootaski mind seal juba valmis. Pidin kaineks end magama. Tegin seda, ja pool uimas ärgates taheti mind juba üles palatisse viia :p Õnneks vingerdasin end välja ja sain Tallinna poole liikuma hakata.

Ma ei teagi miks ma nii pikalt jahuma hakkasin, Tahtsin öelda, et olen tagasi haiglas, veri pidavat sitt olema :/ eile, esmaspäeval, siis jättis Kaare mind sisse. Alguses olin suhteliselt rahulik, kuna ma teadsin mõned päevad juba ette, et arvatavasti on haiglasse minek mõneks ajaks, sest pidevalt 39.3 palavikud ei tundunud enam normaalsed ja nädal aega iga 6 tunni tagant oli temp laes jälle, kerge külmavärinaga. Siis pakkisime igaksjuhuks mõned vidinad kaasa :) Mõtlesimegi, et palaviku pärast jätab mind sisse AGA tuli välja, et ta polnud mu verega rahul ja tahtis luuüdi võtta. See oli see hetk jälle! Olen/oleme eilsest saadik praadinud nende tulemuste pärast, täna võeti proovid, homme saame targemaks. 

Üritasin siis täna arstiga veidi juttu puhuda, et äkki see ja äkki seda aga ta ütles, et ei ole mõtet end liiva alla peita, tuleb analüüsid ära võtta ja siis teab täpsemalt! Aga ta paraku mainis, et tal on sügavad kahtlused selleosas, kuna ma ju ei tulnud siia siirdamisele just kõige paremas vormis. 

Et siin võib tegu olla retsideerumisega. (HAIGUSE TAGSITULEK!)

Ausalt päris hirmus on olla jälle samas positsioonis, ei taha. Ei taha jonnima hakata aga ma isegi ei kujuta ette mis siis saama hakkab, kui. Ma kardan, et ma ei suuda seda enam uuesti emotsionaalselt läbielada, keha on ka juba päris väsinud ja kaalub oma 65 kilo. Ma ei söö, söömine on muutunud ebameeldivaks tegevuseks. Ideid? 

Pöidlad varbad pihku, et homsed tulemused mind tümaks ei teeks! :) tänks!

Pole ammu suhelnud, mis? :p

Sain koju..  oma neli nädalat tagasi. Ütleme nii, et ma ei ole veel päris head olemist kätte saanud ja kuna mul on veel mingi eriline tüütus kaelas, mis ei mõtlegi ära minna, siis on olnud väga raske end kokku võtta ja ennast arvuti taha sättida ning sundida oma mõistust midagi loovat tegema panna..  Kindlasti mõned teist mõtlevad, et mis mõttes arvuti taha ei satu, facebookis passid küll ju koguaeg ja mängid oma nõmedaid mänge. Arvan ma siiski, et neid tegevusi päris ühte patta ei viska, kuna need mängud ei vaja erilist ajutegevust.J

Ja nii blogi unarusse jäigi..

tüütus – põsekoopapõletik

Praegu triivime elukaaslasega, siis igal esmaspäeval Tartu vahet proove andmas. Ise ei jaksa veel nii pikka vahemaad sõita, tavaliselt tagasi teel vajub silm kinni. Analüüsid on siiamaani korras olnud, vahepeal läksid veidi paigast ära aga see oli siiski ajutine :p

Muud erilist nagu polegi, üritan vaikselt kosuda, ootan, et ilmad juba ilusamaks ja soojemaks muutuksid. Siis julgeks ehk oma nina ka rohkem välja pista. Viimaste nädalatega suutsin oma väljas käimistega süvendada oma põsekoopapõletikku nii palju, et kõik võimalikud kanalid olid ägedas põletikus, boonuseks otsaesine ka. Tänaseks on juba parem aga siiski veel mitte kaugeltki paranenud.

Organism on ikka väga nõrk veel. Arvatavasti senikaua kuni ma neid immuunsust pärssivaid tablette näost sisse ajan.

Tablettidest rääkides, siis olen juba mõned kuud hormoone näost sisse ajanud, tulemus on selline, et rinna ümbermõõt on a korv ja otsa vaadates ei tunne mind enam äragi. Suht põrsas on olla praegu. Ma riputaks mõne pildi endast aga ma ei saa kahjuks läbi selle arvuti pilte saata.

Järgmisel korral, kui olemine juba parem, kirjutan ehk midagi asjalikku ka. Ja kui hästi läheb, siis lisan endast mõne pildi kus ma nö. veidi moondunud olen. Saate siis aimu mida need hormoonid teevad. J 

Parimate soovidega, 

olge mõnusad! J

mäu

Õhtust söbrad.

Pikka juttu polegi, siin on luuüdiproovi tulemused... 

VÕIB ÖELDA, ET ESIMESTE ANALÜÜSIDE JÄRGI ON PLATS PUHAS!!! : ))

Parimat! 

Hellou.

Kolm päeva veel ja olengi kaks kuud siin omaette olnud, tahaks koju J 46-es päev siirdamisest!

Aeg on suht kiirelt ka liikunud, võib-olla sellepärast, et mõtted on pidevalt söögil ja pole olnud mahti koju minemise peale nii väga mõeldagi.. nali.  Koju tahaks ka, kui keha juba lubaks.

See hormoon ravi on meeletu, söögi isu on raju. Mul on juba rutiin välja kujunenud, hommikul kella seitsmest teen kaks kaussi (kuhjaga) helbeid, siis seedin tunni, kaks.. Võtan oma grillmasina ja meisterdan hunniku võileibu, rohke singi ja juustuga, või midaiganes ma sinna vahele ja peale panemiseks leian. Peale seda, kui võileivad põske pistetud, tekib veel suurem isu. Selline tunne, et rohkem ei mahu, ei nii tegelikult ongi, et rohkem ei mahu! Aga  lihtsalt pean juurde sööma, sest isu maitsete järgi on niivõrd suur. Leiba pole aega luuse laskma hakatgi, kui juba järgmise laadungi endale peale kahman.. ja siis tuleb lõuna J jne.. Mõnus magu on ees juba. Sellepeale tahakski peale võtta :P

Õnneks on mul abilised olemas, kes mu elu siin ilusaks muudavad, toidavad :D Haigla toidust üksi jääb väheks, mitte, et ma nüüd nii väga söön seda siin aga midagi ikka. Paraku ma TAHAN ja VAJAN väga elavaid maitsed ja kohalik köök mulle seda ei võimalda, kõik on nii maitsevaene..

Nii, et ma olen väga tänulik, need toidumoona kotid mis mulle siit palati ukse vahelt sisse poetatakse on just need mis mind siin heas tujus veel hoiavad!  ;)

Täna vahetati hormooni kogust, võimalik, et peaaegu poole võrra. Kaks nädalat sain seda normaal kogust (täisportsionit) Ja siis nädala pärast vähendatakse uuesti kogust, loodetavasti siis juba tablettide peale.

Mingi viirus on mul ka teist nädalat ja need kaks nädalat olen saanud mingeid tablakaid selle vastu. Iga nädala alguses võetakse uued analüüsid nende kohta, eelmisel nädalal oli olukord muutusteta aga eks homme saab jällle targemaks.

Sain nädalavahetusel koridori peal jalutamas käia, päris huvitav oli üle kahe kuu siit pisikesest ruumist jalga välja tõsta. Paraku aga ei lõppenud see kõik nii hästi nagu ma lootsin, kliima muutus oli nii tugev, et võttis mult hääle. Naljakas on mõelda, et ühest toast teise tuppa minnes võib külma saada. See näitabki kui vastuvõttlik ma praegu olen igasugu asjadele, ma küll teadsin seda, kuid nüüd peale seda reaalsuse matakat ma ka mõistan seda päris hästi. Nii, et peab hoolega hoidma end..

Tänaseks on hääl nagu paremaks läinud aga kurk on hell, võib-olla mingi häältepaelte põletik veel juurde tulemas. Aga ehk piirdub kerge kurguvaluga ja ka hääl omale kohale tagasi tuleb!

Tegelikult on täna ka selline omamoodi tähtis päev, võeti uus luuüdiproov, nii, et mõnepäeva pärast saab teada kas plats on jamast puhas!

Parimat! J