Pole ammu suhelnud, mis? :p

Sain koju..  oma neli nädalat tagasi. Ütleme nii, et ma ei ole veel päris head olemist kätte saanud ja kuna mul on veel mingi eriline tüütus kaelas, mis ei mõtlegi ära minna, siis on olnud väga raske end kokku võtta ja ennast arvuti taha sättida ning sundida oma mõistust midagi loovat tegema panna..  Kindlasti mõned teist mõtlevad, et mis mõttes arvuti taha ei satu, facebookis passid küll ju koguaeg ja mängid oma nõmedaid mänge. Arvan ma siiski, et neid tegevusi päris ühte patta ei viska, kuna need mängud ei vaja erilist ajutegevust.J

Ja nii blogi unarusse jäigi..

tüütus – põsekoopapõletik

Praegu triivime elukaaslasega, siis igal esmaspäeval Tartu vahet proove andmas. Ise ei jaksa veel nii pikka vahemaad sõita, tavaliselt tagasi teel vajub silm kinni. Analüüsid on siiamaani korras olnud, vahepeal läksid veidi paigast ära aga see oli siiski ajutine :p

Muud erilist nagu polegi, üritan vaikselt kosuda, ootan, et ilmad juba ilusamaks ja soojemaks muutuksid. Siis julgeks ehk oma nina ka rohkem välja pista. Viimaste nädalatega suutsin oma väljas käimistega süvendada oma põsekoopapõletikku nii palju, et kõik võimalikud kanalid olid ägedas põletikus, boonuseks otsaesine ka. Tänaseks on juba parem aga siiski veel mitte kaugeltki paranenud.

Organism on ikka väga nõrk veel. Arvatavasti senikaua kuni ma neid immuunsust pärssivaid tablette näost sisse ajan.

Tablettidest rääkides, siis olen juba mõned kuud hormoone näost sisse ajanud, tulemus on selline, et rinna ümbermõõt on a korv ja otsa vaadates ei tunne mind enam äragi. Suht põrsas on olla praegu. Ma riputaks mõne pildi endast aga ma ei saa kahjuks läbi selle arvuti pilte saata.

Järgmisel korral, kui olemine juba parem, kirjutan ehk midagi asjalikku ka. Ja kui hästi läheb, siis lisan endast mõne pildi kus ma nö. veidi moondunud olen. Saate siis aimu mida need hormoonid teevad. J 

Parimate soovidega, 

olge mõnusad! J