Tere sõbrad!

Nagu näha, siis minu geniaalne plaan teha päevast-päeva sissekandeid, ebaõnnestus. Viimati oli siis 7 päeva siirdamiseni, nüüd on pea kolm päeva möödas sellest. Pole hullu, ma ju ei jaksanud. J 

Algne siirdamis kuupäev oli 25. nov, mis läks sujuvalt üle 26-nda peale, kuna doonorilt tüvirakkude eraldamine võttis väheke kauem aega, kahel päeval korjati neid rakukesi kussjuures. Muidugi see, et kuupäev vahetus ei ole üldse oluline, lihtsalt ametlikult toimus kõik 26. ndal.

Kust ma nüüd alustan, 19. -ndast 28. -ndani. Jah, ma ei mäletagi enam midagi. Ei tahagi mäletada. J 

Mõningaid pilte on mul ka jagada:

19 nov. 

20 nov. väike külaskäik! :) 

21 nov.

22 nov.

Aga kui ma nüüd olen õigesti aru saanud ja see kõige raskem on möödas, siis ma julgeks juba öelda, et see oli raskem kui ma arvasin. Ma nüüd ei teagi kuidas ma julgesin üldse arvata, et ma kergemini pääseda võin.

Tõin võrdluseks eelnevad keemia kuurid, noppisin nendest kõige ebameeldivamad välja ja mõtlesin neile veel natukene halba juurde. J Ja siis arvasingi, et nii ongi! 

Aga oh ei, see oli hoopis midagi muud. See oli kirjeldamatult valus kogemus. Ei tahaks üldse hädaldada ja asjad aga .. mul polegi sõnu selle jaoks.

Kõik see algas palavikuga, millele kaasnesid meeletud peavalud. Vaata tavaliselt on ikka nii, et kui rohud tõmbavad palaviku alla, siis kaob ka peavalu ..aga ilmselgelt seekord minuga nii ei läinud. Asi ei olnudki ainult palavikus ja valudes, enesetunne oli juba selline, et jah ..enesetunnet lihtsalt ei olnudki, katsu siis olla kuidagi. Kõik need päevad soovisin, et mind ei oleks olemas. Vot nii kohutav oli! J Aga oli mis ta oli, nüüd on märksa parem olla, vaevlen küll veel palaviku käes aga selline olek on juba täitsa talutav. Tuleb lihtsalt loota, et hullemaks ei läheks.

Et mitte ära hirmutada neid inimesi, kel see veel ees on, siis tuleb rõhutada seda, et see ebanormaalne aeg kestab ainult mõned päevad, nii kui siirdamisega on ühele poole saadud, hakkab parem! J

Siirdamine ise oli iseenesest edukas aga üldjuhul ülekande ajal ei juhtugi miskit halba..

26 nov. 02:57

Boonusena sain ka uue verekrupi.. Ennem olin A+, nüüd siis 0

Järgmine päev peale siirdamist oli tõesti imelik/naljakas olla, nagu olekski uuesti sündinud, võttis ikka päris tükk aega ennem kui maast ja ilmast aru hakkasin saama..

Siirdamis järgne päev.

Nüüd ma siis ootan, et mu uued tüvirakud end kuhugi maha sätiksid ja paljunema hakkaksid. Juurdekasvu oleks siis järgmiseks nädalavahetuseks oodata. Peale siirdamist, ümmarguselt 10 päeva on siis see aeg, mil nad kasvama hakkavad. See on ka siis omaette pingeline aeg, et siis on näha kuidas mu organism uued võitlejad vastu võtab. Isiklikult toetan ma neid 100% -liselt. J

Selline lühikokkuvõte siis kõigest sellest! 
Aitäh doonorile! ;)

Kolmas päev tilga all.. (siirdamiseni 7 päeva!)

Noh jah, siiamaani on olnud nagu iga teinegi päev, ainult, et söögi isu on täiesti null ja magu annab tunda nagu oleks kokku kleepunud või midagi.. Ma üritan küll end sundida ja nuttes alla neelata aga ei kuku eriti hästi välja, oksendada ka ju ei taha. Positiivne on võib-olla see, et palavik on veidi tagasi tõmmanud ja.. ja rohkem nagu polegi.

Peale vaadates nagu midagi olulist viga polegi ja arvatavasti lähimal ajal 

muutusi ei teki ka. Küsisin just õe käest, et kumb keemia pool see kangem on, kas see mis ma praegu saan või teine pool, selle peale tuli selline muhe õel naer, muahahahaaa.. Ühesõnaga võtab veidi aega, ennem kui korralikult lammutama hakkab!J
Milline rõõm, eksole.. 

Täna hommikul kupatati mind veel teise palatisse, mis on mingil määral jällegi hea uudis, sest uus tuba on natukene suurem ja maast laeni akendega. Ja tänu lahketele patsientidele on meil ka 32 tollised telerid seinapeal.. 

Selline rahulik päev siis! :)

Teine päev tilga all.. (Siirdamiseni 8 päeva!)

Praegu on kõige ideaalsem aeg haiglas kükitamiseks, kuna päike loojub juba varakult, siis tunduvad päevad ka palju lühemad.

Teine tore päev on siis nüüdseks seljataga ja nagu lubatud, oli ka see suhteliselt emotsiooni vaene. Ja noh, ega ma erilisi emotsioone tulnudki siia otsima aga tundub, et needki tulemata jää, kuna põnevam osa on alles ees ju..

Tabletid on samad, kemikaale vahetatud pole, palavik kõigub samamoodi nagu eile 37’-37.8’–ni. Pilt on veel suhteliselt sirge, vahepeal siin pikali olles viskab kergeid võnkeid läbi keha, tekib nii öelda tasakaalutuse tunne, või siis pigem selline tunne nagu pilt hakkaks vaikselt taskusse kukkuma. Juuksed on ka veel peas, karv kuskilt mujalt ka lahti pole. Sellesmõttes, et kõik on hästi! J 

Ma peaks vist igast päevast pildi jäädvustama,

et hiljem näha kuidas nägu ja olek päevast-päeva muutuvad.. 

Kõige ebameeldivam on praegu see, et ma pean edasi tagasi vetsu vahet jooksma. Oleks tore kui põis suudaks natukene suuremaid koguseid kinni hoida, siis ma säästaksin poole oma vaevast! J Kuigi see edasi tagasi jooksmine kuluks pikemas perspektiivis ära. Kui siin terve see aeg pikali olla, peab lõpuks koju ratastoolis minema ja seda ma ju ei taha..

Täna saime ühe üllatuse osaliseks ka, üks mu palatikaaslane mustamäelt lubati koju! J Mis on võimas, on see, et ta sai 28 päeva pärast siirdamist koju! Päris hea või mis?`:D Muidu üldiselt prognoositakse meile ju 2-3 kuud. Mul on väga hea meel, et ta nii võimsalt selle ära tegi, infektsioone ega midagi.. Loodetavasti läheb ka meil nii libedalt kui temal, tubli! J

Panime ka koju saabumis aja paika, (31. Dets.) vaatame siis, kui hästi me graafikus püsida oskame!

Esimene päev tilga all!

Eile õhtul siis, sissejuhatuseks neelasin mõned tabletid alla. Ja sain ka tilga järgi, glükoosi või midagi.. täpselt ei seletatudki lahti millest see veel koosneb ja miks ta hea on aga ju sellepärast, et organismi ergutada väsitavast keemiast. J

Ristikheina kujulised on krampide vastu, 

üks piklik on maksa kaitseks ja kolmandast ning neljandast pole mul õrna aimugi.

Täna hommikul, kella kuuest peksti mind maast lahti (tegelikult ei pekstud) ja pandi natukene kangemad rohud peale. Kogused kõige suuremad polegi aga tunda on, et tegemist on päris jalust maha niitvate rohtudega.. Esialgu tilgutatakse siis neli päeva, neli korda päevas, iga 6 tunni tagant ja peale seda siis tulevad mingid teised elemendid juurde.

Kardab valgust! 

Hommikust saati on juba selline uimane olla, päris väsitav. Palavik tõusis ka, 37.8 ja siis jälle langes, edasi tagasi. Arvatavasti mingi reaktsioon või asi. Kuna ma ei tunnegi, et see mul oleks. Esimesed päevad pididki olema sellised emotsiooni vaesed!

Toidu üle ka ei nurise, väga maitsvad söögid on olnud, vähemalt siiamaani!J  Ainuke asi söögi juures on see, et ma ei suuda seda kaerahelbe putru hommikuti järada, tekib okse refleks kohe kui lusikat suhu üritan sättida. Võib-olla on mul liiga elav kujutlusvõime, mis takistab mul nautida selliseid venivaid asju. Võib-olla pirtsutan niisama.. Pigem jään elava kujutlusvõime juurde!J 

Siin küll ei saa nii palju süüa kui Tallinnas aga see eest on siin maitsvamad söögid
ja toidu lõhn ei tekita ebamugavust! 

Polegi veel arsti käest jõudnud uurida kuidas kõik täpselt käima hakkab ja mida ma tohin teha ja mida mitte, jms. Kuigi just hetk tagasi käis dr. uurimas kas mul on mingeid küsimusi ja asju.. Loomulikult mul ei karanud midagi pähe sel hetkel! :p Sellega ongi see, et kui tekib mingi küsimus, siis tuleb see tingimata üles kirjutada, muidu on pärast meelest läinud. Mul on päris tihti nii ja ma pole siiamaani korralikult suutnud üles midagi kirjutada. Eriti veel sellises pool-uimas olekus!

Kusjuures eile peale selle, et sellised vahvad uudised saime, sai veel nalja. Nagu ikka, tuleb ennem alustamist natukene eeltööd teha ja kateeter rinda pista, näiteks. (Ei salli enam kohe üldse neid torkivaid nõelu ja traate oma kehas.) Jõudes siis omadega opi saali, uurisin arsti käest, et kuidas neil see käib siin, kaua läheb ja asjad.. Öeldi, et kuskil 20 minutit läheb aga 20 minutist sai hoopis tund ja peale. :D Mul oli vahepeal tunne, et ma annan otsad seal. Igatahes esimene arst kes mulle seda pool tundi panna üritas, ütles lõpuks, et tal on mõistus otsas selle kohapealt. Ma ei teagi nüüd kas tegemist oli õpilasega või oli lihtsalt halb õnn, igatahes ta proovis ja proovis aina uuesti, mina muidugi tõmblesin samal ajal laua peal, tegi mulle mitu auku rinda ja ikka ei tulnud välja. Vahepeal oli tunne, et ta tahtis seda traati läbi rinnalihaste lükata, kuradima valus oli.

Kuna mul on paremal pool kolm korda järjest pandud ja viimane kord tekkisid juba raskused, siis me otsustasime koos, et seekord läheb vasakule. Vasakule pidavat keerulisem panna olema. Okei, esimene arst loobus siis ja kutsuti teine arst. Kõik kisti laiali ning hakati otsast peale. Kokkuvõtlikult midagi väga hullu ei olnudki, riided olid ainult läbimärjad nagu oleks poriloigus suplemas käinud ja boonusena sain veel kaasa peotäie südamerütmihäireid, kui ta selle traadiga mul seespool mängis. Süda puperdas nii kõvasti, et tegi hingamise võimatuks, õnneks see väga kaua ei kestnud ka ja lõpptulemus oli ikkagi väga hea! Ma arvan, et pikemas perspektiivis tasus see väike piinamine end hoopis ära!J Pärast minu enda arst rääkis mulle, et vasaku poolega on see asi, et kui sinna juba ühe korra pandud on, siis teist korda on suhteliselt võimatu seda õiget kohta üles leida.
..Oleks ma seda teadnud, oleksin ma kohe mõtlemata teisele poole lasknud panna. :)

Kui te ei tea mis värk sellega on, siis teadke, et nad peavad pimesi selle 20 cm juhtme veeni lükkama.
Tegemist on tänuväärt tööga, nii, et ma parem ei nurise! ;0)

Uskumatu!

Uskumatu J aga tõsi, praegused tulemused olid paremad kui eelmine kord! Ma nüüd ei saanudki aru kui suur see protsent oli, küsisin üle ka aga ju emotsioonid olid nii laes tol hetkel, et ei suutnud infot lahtistada oma peakeses..  

Arst veel arvas seda, et kui oleks tõeline retsidiiv olnud, oleks nüüdseks see protsent kõvasti suurenenud olnud. Kuid selle asemel saime hoopis paremad tulemused! Rõõmu kui palju J

Jõudsime kella kümnest kohale ja praadisime tükk aega ennem kui vastuse saime. Kell oli kuskil pool üks kui dr. esimest korda koos tulemustega oma jala meie boksi tõstis ja ütles, et vist ikka läheb andmiseks.. Oli küll alguses sellise näoga, et tahab mind mustamäele tagasi saata aga ei. Tol hetkel ei olnud see veel muidugi kindel otsus. Ta ütles, et tuleb 10 min pärast tagasi ja siis annab teada mis otsuse ta vastu võttis. Nüüdseks oli olukord veel pingelisem, me olime Anniga juba üle küpsenud, arst käis mööda kabinette ja koridore ringi (mõtiskledes: „Mis ma selle poisiga ette võtan.“).. need olid küll meie kõige pikimad 10 min, lõpuks siis tunni pärast tuli arst ja ütles, et teeme ära! J phh, pingelangus..  

Praeguseks on mul juhtmed, voolikud külge õmmeldud ja 20:00 hakkame loputusega pihta. Hommikul kella kuuest on äratus, siis lükatakse keemia järgi..  Esimest preparaati saan 16 annust, 4 päeva jooksul, iga kuue tunni tagant! Ja siis hiljem vaatab mis juurde tuleb.

Arst juba hoiatas mind ka, et kõva võidujooks hakkab wc- vahet toimuma. Et kõvemad mehed lasevad siin 12 liitrit päevas endast läbi joosta! J

Nüüd tuleb loota, et see oli õige otsus ja haigus ei tule peale seda siirdamist tagasi! J On jube küll mõelda, et oleks pidanud veel 6 –nda keemia tegema ja asjad. Ümmarguselt oleks see teinud siis 1,5 kuud keemiakuuri peale, 4 nädalat taastumis aega ja siis alles siirdamine peale, 2-3 kuud. Ulme, ma tunnen, et  lihtsalt vaimselt oleks mul olnud nii raske taluda seda uuesti.. Aga samas ma olin juba valmis selleks, kuna tundus, et see võimalus on nii pisike, et tulemused paranevad. Tallinnas hakati juba 6-nda ravi skeemi koostama J nii ma siis leppisingi juba sellega, et siirdamine ära jääb.

Väga pikk ja piinarikas nädal on seljataga. Ei oskagi seda muud moodi kirjeldada..

Sisetunne ütleb, et see oli õige otsus! J

mäu

Läksime haiglasse ja asjad aga tuleb välja, et ka täna midagi head tulemas ei ole. Olukord siis järgmine, hommikul võeti hoopis uus luuüdiproov. Kuna tuleb ikkagi välja, et nii suure protsendiga ei ole mõtet siirdamist teha. Ja ka praktika on näidanud, et sellistel juhtudel on haigus alati tagasi tulnud! Jällegi ei ole veel kindel mis saama hakkab, tuleb veel mõned päevad oodata. Uued tulemused peaks saama esmaspäeva lõunaks ja siis edasine oleneb juba vastustest!

Selles mõttes kogu see protsess on nagu filmist välja lõigatud..

On imepisikene lootus, et selle protsendi minu luuüdis määrasid noored uued rakud mida on väga raske eristada leukeemilistest rakkudest.. Idee siis seisneb selles, et nüüdseks on viimasest luuüdiproovist nädal möödas ja kui tegemist oli noorte uute rakkudega, siis tänaseks peaksid nad juba täiskasvanud ja eristatavad teistest vähirakkudest olema.

Ja ma arvan, et ei ole mõtet arvama ja ennustama ka hakata, ootame lihtsalt analüüside vastused ära!

Nagu arst ütles, et lood ei ole halvad aga hoopis väga keerulised!
..Hetkel siis kodinad kokku ja koju tagasi! J

Tuleb välja, et ka täna ei saanud targemaks, kuna minu arst on välismaal missioonil, trantsportimas siirde ootel patsiendile tüvirakke! J Kuigi nii palju targemaks ma sain, et mulle opereeritakse hommikul kanüül rinda, et saaks jätkata protseduuridega.. Ja siis peale seda või isegi ennem seda räägib dr. lähemalt ja täpsemalt oma plaanidest mulle.

Täna võeti vereproovid ainult, et vaadata kas näitajad klapivad homsete protseduuridega ja kuna need miskit hullu ei näidanud, lubati mind tänaseks ööks ulapeale.

Hetkel siis Anniga Elva ligidal, tänud sõbrale, et oma majakese võtmeid laenas! J ..Ja kuna nüüdseks on ka majas piisavalt sooja õhku, mille tulemusena suutsin ma oma külmast kanged näpud ja varbad teineteise küljest kangutada, mõtlesin, et võiksin veidi infot üles riputada, selle kohta, et info puudub!!! J

Homsetes uudistes siis lähemalt ja põhjalikumalt kõigest, mida täna polnud!

Seniks aga pöidlad, varbad pihku ;)

Tervitused lõuna eestist! :)

Jutt järgmine siis..

Läksin siis mustamäe haiglasse.. Koputasin uksele ja sisenesin, üks tädi oli parsjagu seal, nime ei mäleta. Pöördusin siis tema poole ja hakkasin tulemusi nõudma. (viisakalt muidugi) 

Kuna tegemist ei olnud minu arstiga siis oli tunda, et suhtumine ei olnud just kõige kenam minu vastu. J Arst siis küsis imestunult, et misjaoks mul neid täna vaja on? Mainisin siis, et homme oleks teoreetiliselt Tartusse minek ja asjad, oleneb tulemustest. Et minu arsti täna majas pole arvas ta, et keegi teine saab mulle vastused anda. Sellepeale mitte midagi lausumata hakkas ta siis uurima. Uuris ja puuris siis seal, leidis need tulemused, vaatas neid ja printis välja. Oli juba näha, et nägu naerule ei kisu. Hakkasin siis kohe mõtlema, et midagi head sealt tulemas ei ole.. Ja, et tema on nüüd küll viimane inimene kellelt ma tahaksin halbu uudiseid kuulda. Samal ajal sisenes teine arst kabinetti, kes oli tunduvamalt parema suhtumisega. Küsis mult siis kuidas läheb ja kuidas ma end tunnen. Rääkisin talle ära, et enesetunne on hea ja tervise üle nagu ei kurdaks, et vaataks nüüd tulemused ka üle, siis oskaks paremini öelda kuidas on. See peale sõnas teine arst, et: „Minu arust need küll korras pole!“ (Minu jaoks on lausa häiriv kuulda selliseid asju inimese käest kellel pole tegelikkuses sooja ega külma sellest.) Ja ma ei saa seda pahaks panna ka ju, kuna ma pole tema patsient ja ta ei peagi hoolima..

See oli see koht kus ma lihtsalt tardusin sinna tuppa, ma kuulsin küll, et nad üritasid veel minuga kontakti saada aga ma lihtsalt ei suutnud muud informatsiooni vastu võtta, peas keerles ainult üks mõte. Midagi on valesti ja ma ei saagi siirdamisele.. Läks siis mõnikümmend sekund aega ennem kui ma maa peale tagasi tulin ja midagi öelda suutsin. Istusin maha ja kuulasin edasi. Tuleb välja, et haigus on hoopis hoogu juurde saanud..

Arst helisitas siis Tartusse, Ain Kaarele, et uurida mida tema sellest arvab. Selleks ajaks saadeti mind muidugi ukse taha. Targemaks saades ühines arst minuga ja ütles, et Tartusse on ikkagi minek aga ei ole enam kindel kas siirdamist ette võetakse!

Ennem ära minekut sooviti mulle jõudu, jaksu ja veel muud head ja paremat.. 

Tore, mind valdasid jälle samad emotsioonid, kui ma teada sain, et mul üldse see haigus on.

Olukord on siis hetkel selline, et ma ei ole enam remissioonis ja haigus hakkab uuesti oma võimu näitama..
Siirdamisel on ette nähtud, et see protsent peab alla viie jääma, minul on see nüüd hetkel c 16%

Sellepärast siis seda haigust kutsutaksegi ägedaks leukeemiaks, et ta järsku hüppab, ette hoiatamatta esile oma kogustega.

Jällegi ei pääse ma sellest ärevusest ja asjadest, teadmatus kas ma saan siirdamisele või mitte!?

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuid õnneks..
On mul nii tragi ema, et ta hakkas ise uurima ja puurima! Ühesõnaga kiirendas ta minujaoks protsessi, teadmatuse ees.. Helistas siis mustamäe korpusesse ja ka Tartusse. Sai infot, et arstid panevad pead kokku ja võtavad vastu otsuse minu edasise tuleviku üle. Lubati kohe ühendust võtta kui otsus on vastu võetud!
Nii oligi, tagasiside oli positiivne ja ema jutust sain ma aru, et kõik läheb siiski vaatamata sellele, et mu haigus retsideerus, plaanipäraselt! J

Ütleme nii, et kivi langes südamelt ja ma tundsin, end kui uuesti sündinuna..

Risk küll suurenes nüüd mõne võrra aga vähemalt on mul jälle lootus olemas, eksole!!!J

On siis minek, või mitte?

Ei no tore, ootan analüüside tulemusi aga pole veel siiamaani positiivset vastust saanud. Ehk siis ma ei olegi mingit vastust saanud. Eile helistasin, ei olnud veel vastuseid, täna võtsin uuesti kõne Dr. Gorjatševile ja ikka veel ei midagi, palus poole tunni pärast tagasi helistada, ehk saame targemaks siis. Ma ei tohiks võib-olla nuriseda kuna pole väga pikalt oodanud ka aga paraku on see päris närvesööv üritus ja ma olen sunnitud ootama, ootama ja veel ootama.

Ma muidugi sisimas tunnen, et kõik on korras aga ikkagi ei suuda ma seda ebameeldivat ärevust eemal hoida! J

Sain just hetk tagasi Tartust kõne, uuriti maad, et kas olen ikka tulemas ja asjad. Rääkisin arstile, et enesetunne on ok ja täitsa inimene on olla jälle. Kokkuvõtlikult jõudsime siis järeldusele, et kui enesetunne hea ja mingeid muid muresid ei ole, siis on ka arvatavasti  analüüsid korras. Muidugi tuleb oodata ka kirjalikud vastused ära ennem kui siin suure hurraaga hõiskama hakata..

Sain just veel ühe kõne, Dr.Gorjatševilt. Suuliste vastuste põhjal võib oletada, et remissioon püsib. Leiti minimaalses koguses koguses neid halbu rakke. Homme saab ka kirjalikud vastused, mis näitavad siis täpsemalt seda kogust. Olen sunnitud veel kord minema sinna mustamäele.. 

Aga tundub, et minek ära ei jää! 

Et siis neljapäeval kella 10-st stardime. J

Ps: Ja kui väga hästi läheb siis ei pea seda nädalavahetust Tartu haiglas veetma, võib-olla võtame toa kuhugi, Anni? :D

Kas on võimalik veel normaalset elu elada?

Tekkis idee rääkida asjast millest paljud kindlasti mõtlevad! Et kas on võimalik veel normaalset elu edasi elada peale ära saadud keemia kuure? ..Või siis kas on võimalik normaalset elu elada keemia kuuride ajal?

Mõtlen ise vahest, et miks inimesed keelduvad ravist..

• Hirm selle ees, et mis jääb minust järele, peale neid ära saadud doose! 
• Hirm haigla ees?
• Võib-olla ravi ei mõju, siis oleks nagu tegemist maha visatud ajaga?
• Ei kannata nõelu?

Mul nagu rohkem ei tule..

Mõistan, kui inimesed kardavad seda, et mis neist peale keemiat järele jääb. Olgem ausad keegi meist ei tahaks ju nagu tükk sitta (vabandust) olla oma ülejäänud elu. Sest need rohud on tõesti nii kanged mis võivadki sinust lõpuks selle tüki teha! Üldjuhul on ikka nii, et kui tegemist on noore inimesega, siis meie kui noorte organism on nii-võrd tugev, et suudab andestada meile ja taastub.. 

Muidugi jälle suhteline, kuna inimesed on erinevad ja kõigile mõjub see erinevat moodi, nii, et päris ei saa öelda, et meil noortel ei juhtu midagi.. Mul ju tõmbas ikkagi põlved nõrgaks ja nüüd longin ringi nagu lombakas. Aga põhiline on see, et ma tean ja tunnen kuidas mul ajapikku sammud kergemaks lähevad ja paranemist on silmaga näha J

Öeldakse, et vanematel inimestel on see oht suurem, kuna organid ja liigesed on juba vanad ja väsinud siis on nemad kergemad ka alla andma.

Loomulikult ei taha siin veel kõva häälega kekutada, et noored ja tugevad. Kuna mul see kõige hullem veel ees ja siis võib samamoodi veel igasugu asju juhtuda.

Tundub, et see oli ainus enamvähem põhjus miks võiks keelduda ravist, kuigi ka see ei ole päris põhjus miks seda teha. Kui on ikkagi võimalus ellu jääda, siis tuleks natukenegi arste usaldada ja teha nii nagu nemad ütlevad!

Haiglas olles olen ma igasugu jutte kuulnud, enamasti õdede käest.. et mis seal toimunud on ja ma ei tea kas oleks üldse tark tegu avalikult siin rääkima hakata nendest, vist mitte.. Las need jäävad haigla juttudeks.

Ma ise olen kõigerohkem oma maksa pärast põdenud, peale kolmadat ravi ei tahtnud need maksa näitajad vabatahtlikult paika minna. Siis ma juba mõtlesingi, et jään eluks ajaks mingeid maksa tablette järama.. õnneks mitte, ajapikku läks korda.

Öeldakse küll, et ära pabista, küll läheb korda aga kui sa ikka ise oled selles supis peategelane, siis väga raske on mitte muret tunda. Ja miks ma ei võigi muretseda, ah J? Tahan siis muretsen! Aga paanitseda pole tõesti mõtet, sellega tekitame me endale veel lisa muresid ja pingeid.
Kuigi me kõik teame seda niisamagi on meil ikkagi vahest probleeme oma teadmiste põhjal käituda, täiesti inimlik J

Peale Ravisid on kindlasti võimalik samamoodi normaalset elu edasi elada ja isegi ravi ajal. Ravi alla mõtlen siis tervet seda aega, üldiselt aasta vms. Loomulikult on olemas hästi palju erinevaid kuure, kui keegi tahab vastu hakata vaieldlema.. Aga mina räägin nimelt oma ravist (5 p keemiat, kolm nädalat boksi) kuigi nüüd mõtiskledes tundub, et see ongi nendest erinevatest kuuridest kõkikse karmim.

Tean ühte naist, kes põeb samamoodi seda haigust aga tal on teine vorm ning talle on määratud 2 aastane ravi kuur, igal kuul saab ühe portsjoni.. päris karm? Miks ma seda räägin on see, et kuigi ta saab iga kuu tagant keemiat, suudab ta oma tavapärast elu edasi elada. Käib tööl ja igal korral kui mina teda näinud olen on alati nägu naerul. J

Sama moodi on ka minuga, ma küll haiglas olles ei tunne end just kõige paremini. Aga see aeg mil ma saan väljas jõlkuda (siirdamise ootel kuni 5 nädalat) olen ma suutnud ikkagi asjade üle rõõmu tunda ka. Käisin ja tegin igasugu asju! J

Alguses tõesti esimesed kolm kuud kui ma olin  minemise äärel ei tundnud ma end normaalselt. Ma sain küll peale igat ravi korraks koju aga see aeg oli nii marginaalne aeg. Mis sa ikka jõuad ära teha selle 5-6 päevaga. Loomulikult rõõm oli tohutu ja motivatsiooni pulgakesed sai uuesti täis laetud. Aga sellegi poolest ei olnud aega ära taastuda eelmisest ravist kui juba järgmised pudelid külge sain. Selline nägin ma välja peale esimest keemiat,

Päris kena pilt mis? :P 10 kilo kaotasin.. 

Aga hiljem kui asjad hakkasid paremuse poole liikuma siis hakkasin ringi liikuma ja tegime igasugu huvitavaid asju, näiteks sai parte söötmas käidud!J

Käisime meerentsiga kalal!

Käisime Anniga forelli püüdmas! 

Käisime väljas istumas, kuigi ma alles poolkõvas konditsioonis!

Sai pärnus rannas käidud!

Sai hommikul kella kolmest haugi jahil käidud!

Tegelikult kohe kui mul pikemat sorti puhkus peale tuli, tegime lõuna eesti tripi!

Koguaeg kala ka ei saanud!

Esimesed pudelid kätte saanud, ja õhtuks koju lastud, läksin sõbra sünnipäevale. Suht multfilm oli olla. Aga sain käidud!

Sai hiljuti peale 4 ndat ravi lesta jahil käidud..

Ühesõnaga kõik on ok ja saan ka mina täiesti normaalsete asjadega tegeleda.  Usun, et ka teised kel on sama probleem mis mul suudavad samamoodi veel elu nautida! ;)

Nii, et ärge kartke väga ja ärge keelduge ravist!! Ja kui me otsustame mingil muul viisil end ravida siis ka ainult arsti järlvalve all. Mina nendesse imerohtudesse ei usu, nad võivad küll mõjuda hästi minu organismile aga ma kahtlen sügavalt kas see on see põhjus miks me imekombel terveneme.

Näitas ju pealtnägiaski seda kahetsusväärset lugu kus peteti haige inimese pealt raha välja. Inimene kes on sellises situatsioonis haarab ju ükskõik millisest õlekõrrest, et enda elu päästa. Ja kõik nee jutupaunikud kes ajavad jama suust välja, millest neil tegelikult õrna aimu polegi, muutuvad pääste ingliteks sinu õlal.

Ka meie mõtlesime alguses, et nüüd hakkan ainult juurikaid ja idusid sööma.. Õnneks see nii ei läinud, Ann käis ka sellel koolitusel kus räägiti, et peab hakkama ph toitumist tegema ja asjad. Eesmärk on siis süüa ainult rohelist ja värsket kraami. Mida tehti koolitusel? Seal määriti pähe migeid toidulisandeid ja pulbreid millest sa pead kokteile valmistama. Ja hiljem tuli ju välja ka paberite pealt, et see jama mida nad pähe määrivad ei ole meditsiinilisel eesmärgil ega ravi sind terveks..( Täpselt ei mäleta aga umbes nii seal kirjas oli, ime-imepisikeses tekstis, kuhugi ära peidetud ka veel) Saates tuli välja ka see, et tegemist on lihtsalt lihtlabase püramiidi skeemiga. Miks sa promod, et ph toitumine teeb terveks, kui ainus asi mida ta teeb, rikub sinu tervist.

Loomulikult roheline on hea ja tervisele väga kasulik ja öeldakse, et ¾ toidust peaks olema värske mant, salat jne, ei tundu nagu vale jutt ka olema.. Inimene on ju segatoiduline, sellest võib juba nii mõndagi järeldada ja ainult rohelist süües ei saa luud kaltsiumit jne...

Aga see on jällegi minu arvamus ja ma ei suru seda teile peale, kui tahate mõelge teistmoodi, mina teid õpetama ei tule J

Olge tublid! ;)

Luuüdiproov

Sain oma proovid ära antud ja esmaspäevaks peaks tulemused käes olema. Nüüd tuleb siis loota, et midagi hullu pole selle ajaga tekkinud ning ma saan ikka siirdamisele minna.

Päev oli pikk ja väsitav, pingutasin vist veidi üle oma tegemistega. Ja paraku on nii, et kui ei ole jõudnud korralikult veel ära taastuda eelmisest keemiast, siis on oht endale liiga teha. 

Ja nagu mu ülemus ütles mulle kord, et tühi kott püsti ei seisa, siis praegu mina olengi ehe näide sellest tühjast kotist, kes kohe-kohe ära kukub! J

Nii ma siis ma võtaksingi tänaseks otsad kokku...

Kui teil ei ole aimu milline näeb välja tühi kott..

..siis selline näeb välja pool uimas tühi kott, 

und..

Keemia mõjud.

See ravi protseduur on ilmselgelt väga tüütu.. Alguses see venib aga hiljem kui sa oled juba sisse elanud, siis edaspidi läheb aeg kiirelt.

Ilmselgelt ei ole ma siin just kõige sirgem vend  J

Esmalt on vaja hakata mõõtma palju vedelikku päeva jooksul läbi käib kehast ja siis pead selle veel üles ka märkima, pahatihti on mul see graafiku pidamine metsa läinud. Käin wc-s ära siis viskan uuesti voodisse pikali ja ongi meelest läinud. Ei tea, tuulepea noh J

Kui vedelik suvatseb kehasse jääda ja keeldub nii öelda edasi liikumast siis on selle jaoks välja mõeldud ka mingi süst! Mis paneb iga 10 -15 minuti järel wc- vahet jooksma ja umbes 4 tundi kestab see mõju. Ühel päeval suutsin ma 7,5 liitrit välja ku****. Sinna sisse kuulusid veel lisa pudelid mis mul päeval vaikselt tilkusid. Aga sellegi poolest 4 tundi järjest, peale igat 15 minutit vetsu vahet joosta, oli suht tüütu J

Üldjuhul tehakse ülekandeid ka kindlasti, sest kõik näitajad kukuvad alla mõneks ajaks ja siis on see vajalik, vältimaks igasugu sisemiseid verejookse ja peavalusid.

Kuna me juba teadsime, et ma jään oma karvkattest ilma siis otsustasime mu paruka maha ajada. Pärast hiljem on lihtsalt ebamugav kui võtad hommikut vastu püherdades oma juuste otsas. Esimese kolme raviga vahetasin ma kogu karvkatte, korraks olin täiesti ilma aga need kasvavad meeletul kiirusel tagasi, jällegi individuaalne.

Minul endal oli arusaam, et kõik juuksed ja asjad kukuvad korraga ära, kuid mitte. J Nii umbes 75 % juustest tulevad ainult ära ja siis käid ringi nagu ma ei oskagi öelda kes. Mingis mõttes oli täitsa mugav kui kõik maha kukkusid, igalepoole polegi neid karvu vaja ju. J

Kui nüüd lähemalt vaadata, siis on näha, et 25 juukse karva on veel alles! :)

Loomulikult erilist vahet ei ole/olnud tegelikult ja kogu see juuste välja langemine on kõige tühisem asi selle kõige juures aga lihtsalt kui sa ise seda koged on see ikkagi asi millest rääkida. Peale seda kui juuksed tagasi kasvavad, võivad need lokki minna. Kui mu juuksed uuesti kasvama hakkasid, tuli väja, et mul on tumedamad juuksed kui ennem ja veel siid-pehmed J Ning kasvades veel natukene, läksid lokki.

Peale selle, et toimub karva vahetus, vahetub ka nahk. Mingil hetkel tekib selline ebameeldiv olek, kõik keha osad muutuvad kuivaks. Selline ebameeldiv on olla, tegemist on umbes samasuguse tundega, hoides käsi pikalt vee sees, siis tõmbuvad need vastikult krimpsu. Jällegi tühine asi. J Aga mingi nädal ja kõik on taastunud.

Õnneks on meie organism nii võrd tubli, et ta annab andeks ja taastub igasugu hulludest asjadest. Ma ise olen õnnelik selle üle, et mu sisemus on andestanud siia maani kõik need keemiad ja asjad millega ma seda kahjustanud lasknud olen ja loodan, et ta annab mulle veel kord andeks kui ma nüüd sellele kõige karmimale protseduurile lähen J

Ja ega polegi rohkem nagu midagi muud rääkida sellest ravist endast.. Ei ole mõtet end kordama ka hakata, võib-olla kui kellelgi on suurem huvi, saab alati küsida minu käest ja ma hea meelega räägin nendest asjadest!

Aeg liigub lihtsalt nii kiirelt ja täiesti müstika, et juba on kaheksa kuud möödas selle nii-öelda jama algusest ning ainult nädal veel järele jäänud, siis tartusse.

Homme ootab mind järjekordne luuüdi proov, mitte just eriti meelepärane üritus. :D Aga tuleb ära teha, Dr.Gorjatšev võttis mulle paar päeva tagasi kõne sisse, et oleks ikka vaja võtta väike proov, õnneks mitte mitut proovi. Selline tunne, et varsti hakkab tuul mu kannist läbi uhama, kui veel mõned proovid võtta.
Seda luuüdiproovi võtmist pole mõtet karta. Kui tegemist on 1 prooviga siis ei tunne üldse midagi peale kerge kõdituse. 2 proovi, siis võib veidi valu teha.. Mul on mõne korra jala ikka võbelema võtnud ja lõpusirgel on vaikselt pilti taskusse hakanud viskama. 

Ja kui nii juhtubki, et pilt hakkab taskusse kukkuma siis saab nuusk piiritust mõne sõõmu ninna tõmmata.

Tõmbab pildi päris sirgeks J

Eks kui tulemused saab, annan teada!

Tänaseks aga muhedat õhtut meile kõigile JJ