Jutt järgmine siis..

Läksin siis mustamäe haiglasse.. Koputasin uksele ja sisenesin, üks tädi oli parsjagu seal, nime ei mäleta. Pöördusin siis tema poole ja hakkasin tulemusi nõudma. (viisakalt muidugi) 

Kuna tegemist ei olnud minu arstiga siis oli tunda, et suhtumine ei olnud just kõige kenam minu vastu. J Arst siis küsis imestunult, et misjaoks mul neid täna vaja on? Mainisin siis, et homme oleks teoreetiliselt Tartusse minek ja asjad, oleneb tulemustest. Et minu arsti täna majas pole arvas ta, et keegi teine saab mulle vastused anda. Sellepeale mitte midagi lausumata hakkas ta siis uurima. Uuris ja puuris siis seal, leidis need tulemused, vaatas neid ja printis välja. Oli juba näha, et nägu naerule ei kisu. Hakkasin siis kohe mõtlema, et midagi head sealt tulemas ei ole.. Ja, et tema on nüüd küll viimane inimene kellelt ma tahaksin halbu uudiseid kuulda. Samal ajal sisenes teine arst kabinetti, kes oli tunduvamalt parema suhtumisega. Küsis mult siis kuidas läheb ja kuidas ma end tunnen. Rääkisin talle ära, et enesetunne on hea ja tervise üle nagu ei kurdaks, et vaataks nüüd tulemused ka üle, siis oskaks paremini öelda kuidas on. See peale sõnas teine arst, et: „Minu arust need küll korras pole!“ (Minu jaoks on lausa häiriv kuulda selliseid asju inimese käest kellel pole tegelikkuses sooja ega külma sellest.) Ja ma ei saa seda pahaks panna ka ju, kuna ma pole tema patsient ja ta ei peagi hoolima..

See oli see koht kus ma lihtsalt tardusin sinna tuppa, ma kuulsin küll, et nad üritasid veel minuga kontakti saada aga ma lihtsalt ei suutnud muud informatsiooni vastu võtta, peas keerles ainult üks mõte. Midagi on valesti ja ma ei saagi siirdamisele.. Läks siis mõnikümmend sekund aega ennem kui ma maa peale tagasi tulin ja midagi öelda suutsin. Istusin maha ja kuulasin edasi. Tuleb välja, et haigus on hoopis hoogu juurde saanud..

Arst helisitas siis Tartusse, Ain Kaarele, et uurida mida tema sellest arvab. Selleks ajaks saadeti mind muidugi ukse taha. Targemaks saades ühines arst minuga ja ütles, et Tartusse on ikkagi minek aga ei ole enam kindel kas siirdamist ette võetakse!

Ennem ära minekut sooviti mulle jõudu, jaksu ja veel muud head ja paremat.. 

Tore, mind valdasid jälle samad emotsioonid, kui ma teada sain, et mul üldse see haigus on.

Olukord on siis hetkel selline, et ma ei ole enam remissioonis ja haigus hakkab uuesti oma võimu näitama..
Siirdamisel on ette nähtud, et see protsent peab alla viie jääma, minul on see nüüd hetkel c 16%

Sellepärast siis seda haigust kutsutaksegi ägedaks leukeemiaks, et ta järsku hüppab, ette hoiatamatta esile oma kogustega.

Jällegi ei pääse ma sellest ärevusest ja asjadest, teadmatus kas ma saan siirdamisele või mitte!?

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuid õnneks..
On mul nii tragi ema, et ta hakkas ise uurima ja puurima! Ühesõnaga kiirendas ta minujaoks protsessi, teadmatuse ees.. Helistas siis mustamäe korpusesse ja ka Tartusse. Sai infot, et arstid panevad pead kokku ja võtavad vastu otsuse minu edasise tuleviku üle. Lubati kohe ühendust võtta kui otsus on vastu võetud!
Nii oligi, tagasiside oli positiivne ja ema jutust sain ma aru, et kõik läheb siiski vaatamata sellele, et mu haigus retsideerus, plaanipäraselt! J

Ütleme nii, et kivi langes südamelt ja ma tundsin, end kui uuesti sündinuna..

Risk küll suurenes nüüd mõne võrra aga vähemalt on mul jälle lootus olemas, eksole!!!J