Nii ongi ;)

01.03.10 Hakkas mul esimene keemia ravi..

See oli see kõige hullem periood, kus ei olnud veel kindel kas haigus allub ravile. Kui ma nüüd meenutan seda aega tagasi, siis ma lootsin alguses pääseda ühe raviga. Mulle öeldi, et võib minna nii, et peab teise ravi veel tegema ja umbestäpselt aega läheb selle peale 2 kuud ja natukene peale. Siis ma juba mõtlesin, et mismõttes ma pean siin olema 2 kuud? Ma muretsesin päris palju sellepärast, olin olnud eelnevalt järjest haiglas 2 nädalat kopsupõletikuga ja siis see tundus juba olevat üüratu aeg. Kuid ma eksisin :p

Nüüd ma saan aru, et mulle ei tahetud väga palju informatsiooni anda, ega ma polekski vist suutnud seda kõike korraga välja kannatada. See oli juba algusest peale paigas, et selle haiguse välja ravimine võtab vähemalt aastakese. Teadmine, et pead aasta otsa haiglas olema, on päris kohutav!

Esimesel kuul venis aeg nagu kumm, siis olid veel kõik emotsioonid nii kõrgel laes kinni, et päris kurb oli olla. Mõtlesin miks, millega ma selle ära olen teeninud.. loomulikult vastust ma kuskilt ei saanud ja siis hakkasin igasugu tobedaid asju välja mõtlema, et miks ometi.. nendest ma rääkima ei hakka J Aga ju oli siis vaja. Üks mu sõber ütles ilusti sellekohta: 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Loen su blogi ka, super tugev oled. Ja minu maailmapildi järgi tundub,
et eks kogu see värk sul on mingi ülesanne siin planeedil - see läbi
elada ja 100x tugevamalt lõpuks võitjana väljatulla sellest :)

Oke
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mu ema on algusest peale järge pidanud ja juba kannataks vist raamatu sellest kirjutada. Seal on kirjas kõik üksik-asjalikult, et millal keegi mul külas käis ja millise nänniga mind poputati. Milliseid pudeleid mulle külge riputati ja kui tujukas ma mingil hetkel olin. Täpselt nagu ta oleks terve selle aja minuga ühes palatis olnud. Aga siiski, igapäev sai helistatud ja tüüdatud mind, et uurida mis teoksil. J Ma võiksin kirjutada sellest kõigest aga kui ma täna lugesin seda matrejali, siis oli päris valus meenutada kogu seda kupatust, tõi korraga kõik emotsioonid jälle lagedale mis tookord oli ja mis mõtted mul peas liikusid.. Valus, nii, et ma päris detailselt rääkima ei hakka.

Tuleb välja, et ma siiski päris täpselt neid tundeid ja emotsioone ei mäleta mis mind valdasid sel perioodil. Aga nii ongi vist parem, miks mul on vaja koguaeg tunda seda, mida ma läbi olen juba elanud... Praegu lihtsalt kirjutades siia puhtast meenutusest polegi nii öelda ebameeldiv. Kuigi ma tean ja mäletan mis tunne- ning kui halb kogemus see oli. Aga ma lihtsalt ei taha enam seda tunnet uuesti TUNDA. J

Need ei olnud küll rõõmu hetked aga ma suutsin sellegi pooles ennast vaos hoida ja näidata välja, et ma mõtlen positiivselt. Õnneks või kahjuks suudan ma enamus kordadel mitte välja näidata oma emotsioone. Mul polnud nagu erilist valikut ka, olin nagu sunnitud olema rõõmsameelne ja positiivne. Muidu panen oma lähedased ka haklvasti tundma. Oli ka mitte rõõmsaid päevi, ütleme nii, et ma tegelikult alguses ju tegin lihtsalt hea näo pähe ja andsin teistele mõista, et ma olen positiivne. Alguses on väga raske positiivne olla kui su pea on igasugu idiootseid mõtteid täis. Idiootne oleks nagu vale sõna aga rohkem nagu reaalseid mõtteid, mis võib juhtuda ja mida ma ei tohi nagu teistega jagada ka. Sest muidu tekib arvamus, et ma annan alla või midagi.. Öeldi ikka, et ei tohi mõelda sellele, et ära sured.

Aga ajapikku sain ma jõudu juurde, kuna mind ümbritsevad suppper inimesed! Sain aru, et ma ei saagi olla muud kui positiivsust täis ja halvad mõtted ei vii mind kuhugi, ainult head mõtted teevad head. Me suudame ju  oma mõtetega nii palju asju ära teha.. Nii ma siis naeratangi võimalikult palju ja üritan olla nii positiivne kui vähegi võimalik on J

Keemia kuur on üks keeruline asi, selle kuuri ajal juhtub nii mõndagi. Mingi periood on selline kus mind lihtsalt häiris kõik mis mu ümber toimus, mulle ei meeldinud see kuidas keegi ütles midagi või liigutas end jne. Siis ma jonnisin ja elasin end omade peale välja, mida ma ei oleks tahtnud üldse teha. Aga tuleb välja, et see on vältimatu, sest see kaasnes iga raviga. Õnneks on see mööduv, mingi aeg läheb lihtsalt üle. Üks hooldaja rääkis mulle, et meestega pidi olema selline asi, et meile kui meestele ei meeldi see kui naised poputama hakkavad. See tuleneb vist sellest, et see muudab meid nõrgaks kui n: naine kuku-nunnutama hakkab. 

Mäletan hästi kuidas mulle ei meeldinud see kui Ann ütles mulle, et armastab mind ja siis tegi sellist armsat häält nagu naised ikka teevad kui nad nunnutavad oma mehi J Ma läksin alati turri sellepeale, tundsin kuidas see tegi mu olemuse nõrgaks. Aga ma ei tohtinud ju lasta end nõrgalt tunda. Siis ma alati ütlesin kurjalt, et ära räägi minuga niimodi. Vahest oli ikka näha kuidas ma olin solvanud või haiget teinud oma ütlemistega. L Endal oli pärast halb ja paha tunne sellepärast. Loomulikult kahetsesin seda, sest ma ei ole ju ainus kes seda kõike läbi peab elama, minu oma inimesed kes mu ümber on, neil on samamoodi raske. Eriti pean silmas oma kallist kaasat ja ema.. Sest nemad olid need kes pidid 24/7 minuga seda kõike läbi elama. Anni veetis praktiliselt kõik oma päevad minu juures, ta teadis täpselt mida ma läbi elan. Iga vaba hetke pühendas ta minule, on ikka naineJ Ütleme ausalt, kohati oli ikka tunne, et neil on veel raskem kui minul.

Veel üks mu sõber ütles ühe südant soojendava lause sellekohta mis ma isegi tahtsin öelda: 

alan, sa oled nii armas. ja mul on nii väga hea meel, et sul on olemas anni :) 

ja pere ja kõik sõbrad su ümber!

kall!

Kristel

Mina olen ka väga tänulik J

Üks mees, kellel on samad mured mis mul. Küsis ükskord mu käest: „Sul naine on?“ Vastasin rõõmsalt:  „Jah, on küll!“ Ütles mulle sellepeale: „Tead poiss, see on õige naine, kes tahab sind veel sellises hädas ja viletsuses! Minu naised jooksid kõik minema kui teada said!“  

Mida ma järeldan sellest?  ..Ma tean, et ta armastab mind! J

NII, ET JÄTA MEELDE, KUI SA OLED SAMAS SITUATSIOONIS NAGU MINA, SIIS PEAD KA TEISTEPEALE MÕTLEMA KES SINU EEST HOOLITSEVAD, SEST KA NEMAD KANNATAVAD SAMAMOODI NAGU SINA!!!

Tundub, et olen nüüdseks kõik oma halvasti öeldud ja käitutud asjade eet andeks saanud! J

Ravist nüüd ei õnnestunudki rääkida, läksin sujuvalt üle teistele teemadele. Aga samas kõik see jutt käib ju käsikäes J Kuna mul ei võimalda eriti kaua siin arvuti taga silmi punaseks vahtida, siis äkki homme vaatab edasi ja võib-olla otseselt ravist ka midagi..