Friday, November 5, 2010

Kas on võimalik veel normaalset elu elada?

Tekkis idee rääkida asjast millest paljud kindlasti mõtlevad! Et kas on võimalik veel normaalset elu edasi elada peale ära saadud keemia kuure? ..Või siis kas on võimalik normaalset elu elada keemia kuuride ajal?

Mõtlen ise vahest, et miks inimesed keelduvad ravist..

  • Hirm selle ees, et mis jääb minust järele, peale neid ära saadud doose! 
  • Hirm haigla ees?
  • Võib-olla ravi ei mõju, siis oleks nagu tegemist maha visatud ajaga?
  • Ei kannata nõelu?


Mul nagu rohkem ei tule..

Mõistan, kui inimesed kardavad seda, et mis neist peale keemiat järele jääb. Olgem ausad keegi meist ei tahaks ju nagu tükk sitta (vabandust) olla oma ülejäänud elu. Sest need rohud on tõesti nii kanged mis võivadki sinust lõpuks selle tüki teha! Üldjuhul on ikka nii, et kui tegemist on noore inimesega, siis meie kui noorte organism on nii-võrd tugev, et suudab andestada meile ja taastub.. 

Muidugi jälle suhteline, kuna inimesed on erinevad ja kõigile mõjub see erinevat moodi, nii, et päris ei saa öelda, et meil noortel ei juhtu midagi.. Mul ju tõmbas ikkagi põlved nõrgaks ja nüüd longin ringi nagu lombakas. Aga põhiline on see, et ma tean ja tunnen kuidas mul ajapikku sammud kergemaks lähevad ja paranemist on silmaga näha
J

Öeldakse, et vanematel inimestel on see oht suurem, kuna organid ja liigesed on juba vanad ja väsinud siis on nemad kergemad ka alla andma.

Loomulikult ei taha siin veel kõva häälega kekutada, et noored ja tugevad. Kuna mul see kõige hullem veel ees ja siis võib samamoodi veel igasugu asju juhtuda.

Tundub, et see oli ainus enamvähem põhjus miks võiks keelduda ravist, kuigi ka see ei ole päris põhjus miks seda teha. Kui on ikkagi võimalus ellu jääda, siis tuleks natukenegi arste usaldada ja teha nii nagu nemad ütlevad!

Haiglas olles olen ma igasugu jutte kuulnud, enamasti õdede käest.. et mis seal toimunud on ja ma ei tea kas oleks üldse tark tegu avalikult siin rääkima hakata nendest, vist mitte.. Las need jäävad haigla juttudeks.

Ma ise olen kõigerohkem oma maksa pärast põdenud, peale kolmadat ravi ei tahtnud need maksa näitajad vabatahtlikult paika minna. Siis ma juba mõtlesingi, et jään eluks ajaks mingeid maksa tablette järama.. õnneks mitte, ajapikku läks korda.

Öeldakse küll, et ära pabista, küll läheb korda aga kui sa ikka ise oled selles supis peategelane, siis väga raske on mitte muret tunda. Ja miks ma ei võigi muretseda, ah J? Tahan siis muretsen! Aga paanitseda pole tõesti mõtet, sellega tekitame me endale veel lisa muresid ja pingeid.
Kuigi me kõik teame seda niisamagi on meil ikkagi vahest probleeme oma teadmiste põhjal käituda, täiesti inimlik
J

Peale Ravisid on kindlasti võimalik samamoodi normaalset elu edasi elada ja isegi ravi ajal. Ravi alla mõtlen siis tervet seda aega, üldiselt aasta vms. Loomulikult on olemas hästi palju erinevaid kuure, kui keegi tahab vastu hakata vaieldlema.. Aga mina räägin nimelt oma ravist (5 p keemiat, kolm nädalat boksi) kuigi nüüd mõtiskledes tundub, et see ongi nendest erinevatest kuuridest kõkikse karmim.

Tean ühte naist, kes põeb samamoodi seda haigust aga tal on teine vorm ning talle on määratud 2 aastane ravi kuur, igal kuul saab ühe portsjoni.. päris karm? Miks ma seda räägin on see, et kuigi ta saab iga kuu tagant keemiat, suudab ta oma tavapärast elu edasi elada. Käib tööl ja igal korral kui mina teda näinud olen on alati nägu naerul.
J

Sama moodi on ka minuga, ma küll haiglas olles ei tunne end just kõige paremini. Aga see aeg mil ma saan väljas jõlkuda (siirdamise ootel kuni 5 nädalat) olen ma suutnud ikkagi asjade üle rõõmu tunda ka. Käisin ja tegin igasugu asju! J
Alguses tõesti esimesed kolm kuud kui ma olin  minemise äärel ei tundnud ma end normaalselt. Ma sain küll peale igat ravi korraks koju aga see aeg oli nii marginaalne aeg. Mis sa ikka jõuad ära teha selle 5-6 päevaga. Loomulikult rõõm oli tohutu ja motivatsiooni pulgakesed sai uuesti täis laetud. Aga sellegi poolest ei olnud aega ära taastuda eelmisest ravist kui juba järgmised pudelid külge sain. Selline nägin ma välja peale esimest keemiat,

Päris kena pilt mis? :P 10 kilo kaotasin.. 




Aga hiljem kui asjad hakkasid paremuse poole liikuma siis hakkasin ringi liikuma ja tegime igasugu huvitavaid asju, näiteks sai parte söötmas käidud!J


Käisime meerentsiga kalal!


Käisime Anniga forelli püüdmas! 



Käisime väljas istumas, kuigi ma alles poolkõvas konditsioonis!


Sai pärnus rannas käidud!


Sai hommikul kella kolmest haugi jahil käidud!


Tegelikult kohe kui mul pikemat sorti puhkus peale tuli, tegime lõuna eesti tripi!


Koguaeg kala ka ei saanud!


Esimesed pudelid kätte saanud, ja õhtuks koju lastud, läksin sõbra sünnipäevale. Suht multfilm oli olla. Aga sain käidud!


Sai hiljuti peale 4 ndat ravi lesta jahil käidud..


Ühesõnaga kõik on ok ja saan ka mina täiesti normaalsete asjadega tegeleda.  Usun, et ka teised kel on sama probleem mis mul suudavad samamoodi veel elu nautida! ;)


Nii, et ärge kartke väga ja ärge keelduge ravist!! Ja kui me otsustame mingil muul viisil end ravida siis ka ainult arsti järlvalve all. Mina nendesse imerohtudesse ei usu, nad võivad küll mõjuda hästi minu organismile aga ma kahtlen sügavalt kas see on see põhjus miks me imekombel terveneme.

Näitas ju pealtnägiaski seda kahetsusväärset lugu kus peteti haige inimese pealt raha välja. Inimene kes on sellises situatsioonis haarab ju ükskõik millisest õlekõrrest, et enda elu päästa. Ja kõik nee jutupaunikud kes ajavad jama suust välja, millest neil tegelikult õrna aimu polegi, muutuvad pääste ingliteks sinu õlal.

Ka meie mõtlesime alguses, et nüüd hakkan ainult juurikaid ja idusid sööma.. Õnneks see nii ei läinud, Ann käis ka sellel koolitusel kus räägiti, et peab hakkama ph toitumist tegema ja asjad. Eesmärk on siis süüa ainult rohelist ja värsket kraami. Mida tehti koolitusel? Seal määriti pähe migeid toidulisandeid ja pulbreid millest sa pead kokteile valmistama. Ja hiljem tuli ju välja ka paberite pealt, et see jama mida nad pähe määrivad ei ole meditsiinilisel eesmärgil ega ravi sind terveks..( Täpselt ei mäleta aga umbes nii seal kirjas oli, ime-imepisikeses tekstis, kuhugi ära peidetud ka veel) Saates tuli välja ka see, et tegemist on lihtsalt lihtlabase püramiidi skeemiga. Miks sa promod, et ph toitumine teeb terveks, kui ainus asi mida ta teeb, rikub sinu tervist.

Loomulikult roheline on hea ja tervisele väga kasulik ja öeldakse, et ¾ toidust peaks olema värske mant, salat jne, ei tundu nagu vale jutt ka olema.. Inimene on ju segatoiduline, sellest võib juba nii mõndagi järeldada ja ainult rohelist süües ei saa luud kaltsiumit jne...

Aga see on jällegi minu arvamus ja ma ei suru seda teile peale, kui tahate mõelge teistmoodi, mina teid õpetama ei tule J

Olge tublid! ;)


4 comments:

  1. Ma olen Sinuga täiesti päri - nägin ka seda saadet ja mõtlesin, et kuidas sellised otsused sünnivad? et sa pimesi usud mingisugust suvalist tölli. Minu meelest on mõistlik, kui oma ravimiseks uuritakse erinevaid alternatiivne - mina söön oma põlve ravimiseks mingeid jubekangeid rohtusid ja samal ajal seon ikka kapsalehti vms põlve ümber, nagu tegid vanad eestlased. Et ikka oleks igalt poolt asjad kontrolli all :P

    Ja söömine on oluline kõigile inimestele - oled terve või haige. Sest kui sa õigesti ei söö, oled varem või hiljem mingil määral haige (näiteks see tüüp, kes ameerikas sõi kuu aega ainult mäkdonni ja kelle kõik näidud läksid väga pekki:P)

    Ja hea ja värske toit on pisike nauding igasse päeva :)

    Ole pai :)

    ReplyDelete
  2. Heihops ja kukerpallid!
    Kallistused alannile, nii hea on su blogi jälgida!Öeldakse et inimene saab aru kui tugev ta tegelikult on siis, kui ainus asi mis on jäänud on - olla tugev. Kõlab karmilt aga see näitab kui tugevad ja tublid te olete ja millist positiivsust on see andnud nii teile kui teistele!:))
    päikest ja rõõmu !!! :)

    ReplyDelete
  3. Tead-kõige rohkem kartsin ma kahte asja-keemiat ja seda ,et juustest ilma jään.Tagantjärele mõeldes ikka uskumatu!Ei kartnud ma oppi,ei narkoosi,ei metakaid vaid põdesin hullult oma juuste pärast ja no natuke ka selle pärast kuidas edasi elada-et kas on ikka täisväärtuslik elu.
    Siis tegin endale selgeks mõned asjad,mis selles kõiges jamas positiivset on-ja peamine-eluaegne arstide järelevalve.Igaüks seda endale lubada ei saa,meie aga saame seda lausa tasuta!
    Juustega oli natuke nutusem-põdesin ette ikka hullult,sest eluaeg pikajuukseline olnud aga midagi lahedamat pole mu peas iiial olnud kui see 1 cm siilikas.Tõenäoliselt jääb see mu lookiks kauaks ajaks,sest nii lahe on ja mugav on!vabatahtlikult poleks ma seda iial teinud ja olekski uuest kogemusest ilma.
    Eriti tore on veel see,et kui oled siilikaga ja kaotanud ca 30 kilo ülekaalu,siis hakkab komplimente sadama ,nii et tolmab.Nutusem pool on kogu garderoobi vahetus...........aga shopata meeldib ju meile kõigile.
    Veel sellest PH imest:Kõige masendavam oli see,et kui peale oppi silmad tavapalatis lahti tegin,laekus sinna ka PH tüüp.Olen karm tädi,mis teha ja skandaal oli taevani.Olen seda tädikest üsna tihti Hiiul näinud ja konsiiliumi päevadel mööda koridore loivamas.Minust hoiab ta õnneks kaugele aga eks neid õngeminejaid ole ikka.Kui tahad sellest teemast rohkem lugeda ,mine kaev.ee foorumisse.Ja Ulve ees müts maha,et selle avalikkuse ette tõi.
    Seega-elu vähiga on täiesti talutav ja elamisväärne ja loodan,et seda ka kompuuter peatselt kinnitab!Jõudu ja jaksu sulle!

    ReplyDelete
  4. Naistel on see juuste teeema väheke nutusem jah, eluaeg juukseid kasvatanud ja siis äkitselt neid enam pole ja järgi jääb tühjus. Aga mingil hetkel mõistame, et see pole tegelikult oluline, kõige selle kõrval. :)
    Põhiline on see, et ravi mõjuks ja terveks saaks!:)

    Jõudu jaksu teile kõigile! ;)

    ReplyDelete