(25.02.10) Mõtte välgatused

Kui ma teada sain mis minuga on ja millised edasised plaanid on hakkasin ma mõtlema kuidas nüüd seda omaksetele öelda...

Ennist kui ma mainisin, et arst pakkus mulle xanaxit ja ma keeldusin sellest, siis hiljem kui ma veidi haiglavahel ringi olin tuijanud. Otsustasin ma proovida, kui ilusaks see mu olemise siis ikkagi teeb.. Mitte sellepärast, et hirm surma ees oleks olnud õudne aga lihtsalt mõte sellest, et mis saab teistest kui ma ära suren, see oli õudne.. Mis saab minu kullakallist naisest? 

Toibub mõnda aega ja siis leiab kellegi teise minu asemele, aah? Ei olnud eriti aksepteeritav mõte või misJ Ema, Isa, õde, väike-vend ja sõbrad.. Kuidas see neile mõjub, mis  saab väike-vennast, kes oleks teda edaspidi suurte ja vähem suurtemate õuduste eest kaitsnud? Õde on mul kange, teda iga asi maha ei murra aga kindlasti oleks päris kurb. Ma olen üpris kindel, et selle paksu naha all on üks pehme lamba-tall J..(kui nii võib öelda) Ta on nii tugev, et tavaliselt võtab ta matused ka naerul-sui vastu, selles mõttes, et ta ei taha nagu kurb olla või midagi. Umbes, et „vaevalt ta oleks tahtnud, et me nüüd nutaks ja asjad“ jne.. Noh jah, mis tavaliselt, ma ju ainult korra olen olnud temaga matustel. :P

Aga siiski see alguse aeg kus ma veel ei olnud aksepteerinud seda mis minuga toimub, oli ikka nii masendav. Ja mõte sellest, et mis saab kui mind enam pole motiveerib mind selle nimel pingutama! J

...Mõtlesin pikalt, et kuidas seda kõike sõnastada, ei tahtnud nagu teistel päeva ka ära rikkuda. Omast käest teada kui masendavalt see mõjub kui saad midagi sellist teada. Võtsin siis end kokku ja helistasin Annile, kõnele vastates kukkusid mul sõnad kurku kinni. Ei suutnud häältki teha, loomulikult muutus Ann teisel pool toru närviliseks, et miks ma ei räägi.. Ma ei mäletagi kui pikalt see jätkus aga mingil hetkel ma siis pigistasin paar sõna kurgust välja: „Mul on vähk ja on oht, et ma suren lähiajal ära!“ Ma vähemalt arvan, et ma midagi sellist ütlesin. See lõi Anni loomulikult rivist välja ja alguses vist ütles: „Ah, mida sa ajad, misasja?“ Aga siis vist sai aru, et ma ei tee nalja ja puhkes nutma. Ta oli parasjagu tööl, õnneks lubas ülemus tal töölt ära tulla ja kihutas kohe taksoga tuhat-nelja minu poole. Haiglasse jõudes oli ta oma silmad peast ära nutnud, need olid nii punased, et jäi mulje nagu kõik veresooned oleks tal korraga lõhkenud silmas. Nii me siis istusime kuhugi maha, hoidsime teineteist, Ann nuttis mina aga olin tuim nagu kala, oma imerohumõju all. Päris nõme oli ja kahetsen, et olin nõus midagi sellist alla neelama, reaalsus taju oli kadunud, ei mingeid emotsioone, kuigi võib-olla mõned nõmedad tahtmatud naeratused olid. Siinkohal soovitan oma kogemustest, et ei ole mõtet võtta mingeid antidepressante kui olete saanud sellise kohutava uudise. Teeb teid nii tuimaks ja järgmisel hommikul on veel nõmedam olla...

Järgmine kõne oli vaja emale võtta. Mõtlesin pikalt kuidas ma nüüd ütlen seda välja.. Aga selgus, et dr. oli Juba informeerinud mu ema ning ma pääsesin keerulisest ülesandest. Tol päeval enam ei olnud isu teavitada kedagi sellest, võib-olla sellepärast, et nii raske oli rääkida sellest alguses. See reaktsioon mis vastu tuleb ja asjad, ei suutnud sellega tegeleda kohe J

Järgmisel päeval oli enesetunne juba parem!  

Teavitasin siis oma sõpru ka, et ma olen haiglas ja, et mul avastati verevähk. Ausalt öeldes ei mäletagi kuidas inimesed reageerisid sellele aga tol päeval tuli palju sõpru mulle külla, vaatama kuidas mul läheb ja positiivsust sisse süstima. Järgmised kolm päeva läksid kiirelt, sõbrad tekitasid head meeleolu, igapäev oli olemas keegi kes mind lohutamas käis, et ma masendusse ei langeks. Ja kui hea on olla siis liigub ka aeg kiirelt. J

01.03.10 Algas mul esimene keemia ravi..