Jutt jätkubki sealt, kust ma ennist pooleli jäin omadega..

Hei -Hoo

Ma siis nõustusin jääma haiglasse üheks ööks, mind viidi hematoloogia osakonda ja kuna kell oli hiline siis arstidest ei olnud seal osakonnas sooja ega külma (et infot välja pressida). Ma olin veel teadmatuses, aga sain aru, midagi nad kahtlustavad ju. Tegelikult terve see osakond on vähi haigeid täis, aga tol hetkel olin ma paras võhik ja ei osanud seostada end nendega, muidugi ma olin alles 10 min osakonnas olnud :D Osakonnas oli kaks õde, nendega sain ma kohe jutu peale. Hakkasin kohe uurima igasugu asju, aga nad olid nagu ületamatud mäe tipud, ei pigistanud sealt midagi välja.. Õdedel ei ole voli rääkida asjadest enne, kui arst pole täpset diagnoosi pannud. Mis seal ikka, kui informatsiooni ei saa, siis tuleb muud tegevust leida J Selleks ajaks oli enesetunne oluliselt parem, loputus vist aitas. Sattusin palatisse nr 3 ja voodikoht 4. Enne mind oli seal kaks meesterahvast ees, kes vurssisid ka ainult vene keelt omavahel, nagu ka õed. Kell oli küll palju, aga kuna mul oli igav ja polnud kellegiga suhelda, otsustasin ma endale meelelahutust haiglasse smuugeldada. 

Eelnevalt, kui me Anniga traumapunkti tulime ja ma sain teada, et vähemalt 3 h läheb uuringutega aega, siis saatsin ma Anni koju, sest mis ta ikka närveerib seal plastmasstooli peal, tekitab veel rohkem pingeid kui vaja oleks. Helistasin siis talle ja rääkisin asjadest, et olen siin ja seal ja veel ei tea midagi, aga enesetunne on juba parem- nii hea, et hakkas juba igav lausa.. Palusin, et äkki viitsib tagasi tulla ja mulle ühtteist tuua, arvuti ja kitarri...

Ma kaldun teemast kõrvale korra, aga ma pean ära mainima, et ma olen nii-nii tänulik endale ja kõigile neile, kelle pärast ma end kokku võtsin ja et ma just eelmine suvi kitarri omapäi tinistama hakkasin.  Ma lihtsalt armastan nii räigelt oma pilli. Mis küll päriselt nüüd mulle ei kuulu: minu kalli naise väike õde Eisi, kes polegi enam nii väikene, andis mulle seda kasutada, pai talle ka selle eest! Sest pea poole, pool-kõva olekus oldud ajast haiglas oli mul kitarr kätevahel ja ma ei kujuta ette kuidas teistmoodi ma oleks võinud oma aega seal oma 8 kuud kulutada J

...Ma ei teadnud, kas see on, ok kui ma kitarri osakonda toon, küsisin siis õe käest :p Nad vist esimest korda kuulsid sellist asja, et keegi tahab mingit muusika riista kaasa tirida, ega ta ei osanudki midagi selle peale kosta. Arutasid seal mõne hetke oma kolleegideda ja siis lõpuks ütlesid, et ikka jah, ei ole keelatud asjade nimekirjas. Kuna õed olid toredad ja hakkasime koheselt ilusti läbi saama, siis kasutasin olukorda kohe ära ja palusin, et üks neist aitaks mind minu väikesel missioonil asjad sisse smuugeldada! Ise asusin ju 11 korrusel ja traumapunkti vastuvõtu kohani oli pikk ja keeruline tee + paljud uksed olid lukus ja õdedel on ainult võti, mis need avab. Öde oli nõus mulle vastu tulemaJ Nii, ühe poole osapooltega on ära räägitud vaja nüüd teine nõusse saada.

Siis me elasime veel vanas korteris, mis asus Sütiste teel ja haigla oli kivga viske kaugusel nii, et Annil oli lihtne liikuda, et mind külastada. Aga tol õhtul oli väga halb ilm ja lausa jalutamiskõlbmatu :p Kuna Ann ka end üksinda kodus hästi ei tundnud siis tuli talle sõbrants (Agnes) külla lohutama ja võtsid väikse pokaali veini, või siis pudeli või mitu, kes teab :D ühesõnaga jookis peaga ei saa ju sõita.. 

Õnneks leidub veel käputäis toredaid inimesi, kes viitsivad teiste pärast tõmmelda, kui hädasti vaja on.. siis saigi Hr. Kullamaad tüüdatud ja abi palutud, et too Sütistelt läbi käiks ja naised peale võtaks koos kolinatega ning siis traumapunkti minu juurde liiguks. Kõik läks nii nagu ma planeerisin, sain oma asjad kätte ja mis veel parem, sain oma naisukest veel enne magamaminekut kaisutada J ja ka sõpru nautida. Mis seal ikka, läksime laiali, tänasin õde, et ta nii tore ja tubli oli ning tõmbasin siis oma voodisse kerra ära ja jäin magama.

Järgmine päev oli ootusi ja lootusi täis, kuigi mina olin suht tuim oma diagnoosi suhtes, tavaliselt on ju kõik hästi läinud ja kuidas saab ometi nüüd midagi hullu viga olla. Oh- jah minu geniaalne mõtlemine.. :D
Hommikul vara, peale hommikusööki tuli mingi tädike ja tahtis, et ma läheks temaga kaasa, et minult vaja luuüdi proov võtta, tol hetkel veel ei teadnud mis see on..

* Kõigepealt vaja kõhuli pingi peale heita, siis arst teeb tuimestus süsti, ootab natukene ja siis lükkab mingi asja sulle vaagnasse ja ütleb, et nüüd võib valus olla ja napsab mingi tüki :D mm.. mitte just kõige meeldivam üritus. Esimest korda kui dr. minult seda proovi võttis, tundsin, kuidas mu skelett sees liigub, sest ta surus edasi-tagasi, üles ja alla :D. Kuid siiski, esimest korda ei olnud valus, vaid pigem ebameeldiv.
Tunnistan veel omaltpoolt seda, et ma päris täpselt ei tea, kuidas see proovi võtmine välja näeb ja milliste tööriistadega mult seal tükikesi ära võetakse, kuna ei taha endale rohkem traumat tekitada :D

...Nüüd sain siis ühelepoole selle asjaga ja nüüd ma juba tean mis see on. See proov siis määras ära kui suures hulgas vähi rakkudega tegemist on.
Päev läks küllaltki kiirelt, vaikselt sirvisin netis ja otsisin infot selle kohta, et miks võetakse luuüdi proovi ja mida siis kahtlustatakse.. Üks asi jäi mainimatta, päeval sain teada, et mul on põrn suurenenud. Selle infoga sai juba mingi pildi ette. Nett viitas ka sellele, et vähid ja asjad aga sel hetkel ei lootnud ma seda endapeal avastada.

Kell oli kuskil 16:15 kui ma olin juba ootamisest tüdinenud, mõtlesin, et rahuldan vahepeal oma muid vajadusi, mind valdas meeletu jäätise isu. Läksin siis alla kioskisse ja sain täpselt selle, mida ma otsisin J Jõudsin siis üles oma korruse peale ja äärepealt oleks juba selle mõnusa tükikese alla kugistanud kui tuli tõsise näoga dr. :p Tundsin kohe, et midagi on pahasti. Ega ta ei hakanud keerutama ka, ütleski otse: „sul on vervähk ja sul on heal juhul kaks kuud veel elada jäänud!“ Ütles, et peame koheselt alustama keemia raviga ja proovime haiguse käpa alla saada. Aga lubadusi ei anna.

Ma ei jõudnud kohe ära reageerida, mis ma ikka oskan selle peale lausuda kui, et misasja, tegelt? Ja jäätise isu oli hetkega läinud, mul on miskipärast pilt ka sellest kui ta sinna laua peale sulama jäi :p

Vaatasin maha korra, mõtlesin, seedisin, vaatasin uuesti dr. Otsa ja ütlesin: „okei.“  Dr. Pakkus mulle tablette mis mul enesetunde heaks teevad, aga ma mõtlesin, et pole vaja. Tundus, et nati imelik oleks end hästi tunda sellisel hetkel.. parem ikka natukene masendust ja asju ka mis sinna hulka kuuluvad, muidu ei saa korralikult pilti ette asjast. Ja pärast segi peaga mööda haiglat ringi joosta pole ka kellegi tegevus..