Tere!

Alan olen ja mul on verevähk ehk leukeemia. Üks põhjustest, miks ma tahan kirjutada sellest blogis on see, et säästa teid tobedatest küsimustest mis te mulle aeg-ajalt esitate ja neid kellele tegelikult mu tervis korda läheb, asjaga kurssi viia ja kursis hoida, et ei oleks vaja pikkade kõnede peale palju-palju raha raisata.J Teine põhjus miks ma kirjutan sellest on ka see, et mul endal oleks hea ülevaade toimunust, mitte ainult minu peas vaid mida oleks võimalik hiljem ka lugeda. Tahest tahtmata kipuvad asjad meelest ju minema.

Millest kõigest ma siin kirjutama hakkan? Jah, asi on selles, et hetkel olen ma siirde ootel ja plaanin siis tervest progressist postitusi teha, igapäev midagi uut, et teid, kui ka end kursis hoida sellega mis minuga toimub. Ma ei tea kas see saab põnev olema aga ega sel polegi tegelikult tähtsust. Veel on mul plaanis teha lühikokkuvõte sellest mida viimase kaheks kuu jooksul üle olen elanud.


Minu puhul on tegemist  ägeda müeloidse leukeemiaga.  See on haigus mille vastu on võimalik võidelda ja millest inimesed on TERVENENUD. Et terveks saada on mul vaja eelnevalt keemiaravi, mis viiks mind remissiooni ja hävitaks olemas olevad vähi rakud, luuüdist ja verest. Remissiooni olen ma saavutanud siis kui luuüdi  sisaldab 4-5% vähirakke.. Haiglasse saabudes olid mul 90% rakkudest vähi rakud, et siis natukene veel ja oleks minek olnud. Kuna ainult remissionist ja keemiaravist ei piisa, et mind terveks ravida ,tuleb mul praktiliselt terve vereloome ära vahetada uuema ja parema vastu. Ehk, et ellu jääda on mul vaja luuüdi siirdamist ja doonorit. Praegusel hetkel on mul alles jäänud üks doonor kes on ka nüüd minu ainuke lootus..

Täpselt ei tea millal haigestusin sellese haigusesse aga see oli 24 veebruar 2010 kui ma kõhu ja pea-valuga otse töölt trauma punkti läksin. Ei osanud nagu väga muretseda millegi pärast, mõtlesin, et tegu on tavaliste valudega, kuid.. 
Traumapunktis sai kino ka, kui järg siis minuni jõudis..

Valve-Arst: Mis mureks?

Mina: Kõhu ja pea valu.

Valve-Arst: Päris nii ikka ei saa, vali üks, kas pea või kõht

Mina: Mis mõttes ei saa, ma saan aru, et teil on jube palju tööd aga mu kõht teeb jubedalt valu ja pea lõhub otsas nii nagu iga sekundi järel saaks kuvaldaga kerge kolksu vastu pead. :S
Valve-Arst: Asi on selles, et meil on palju haigeid ja iga arst on millelegi spetsialiseerunud, nii, et meil ei ole võimalik kahjuks mitut asja korraga uurida.
Mina: Mmm whaat??  :D väga veider, aga kui te nii väidate siis läheb kõhu valu!

Loomulikult on see ebanormaalne, et sa ei saa kirjeldada kõiki probleeme mis sind vaevavad. Hiljem kui mind voodisse olidi asetatud ja tilgad järgi pandud tuli järgmine arst ja küsis samuti mis mind vaevab, mõtlesin, et hakkab pihta jälle :D. Rääkisin talle loo ära, mis mul teise arstiga oli... ühesõnaga jäigi müsteeriumiks miks, kuidas ja kellepärast see nii oli aga teine arst sai kõhutäie naeru  ja ka mina igakord kui seda olukorda meelde tuletan. :p

Veetsin head kolm tundi tilgutite all (sain loputust, mis verd puhastab Nacl) Selle ajaga jõuti kõik proovid ja analüüsid võtta. Miks nii kaua aega seal läks, oli arvatavasti see, et oodati analüüside tulemusi. Tulemused käes, pöördus arst uuesti minu poole ja küsis, et äkki tahan ööseks siia jääda? ..ilmselgelt mitte :D aga kuna mul oli tõesti nii halb olla, et hakkan otsi andma siis otsustasin haigla kasuks..

Räägitakse, et need inimesed on juba õnnega koos kes omal-jalul haiglasse jõuavad, kuna enamikel juhtudel ei avaldu see haigus ning alles tuvastamise järgus avastatakse, et en-näe tal oli vere vähk, või siis mingi muu vähk. See ei ole muidugi fakt minu poolt aga antud juhul jutud haiglas liguvad nii pidi. Võib-olla on see haigete enda välja mõeldud jutt, et kuidagi moodi end lohutada selles raskes olukorras, või siis arstid lohutavad sellega oma patsiente? Ei tea, võib-olla mitte.

Järgmine jutt räägibki sellest kuidas minul see kõik avaldus ja kuidas ma traumapunkti lõpuks omadega jõudsin. Tegemist on siis minu viimase kahenädala üritustega kui ma veel ei teadnud..

Veebruar 2010, sõber Nico töö juures (Vapianos) jagas pileteid klubi Veenusesse, üritus kandis nime madeira. Mulle hoidis ta kahte piletit .. Alguses ei olnudki plaanis trügida sinna üritusele, kuna ma tean, et ainus asi mis ma leida võin sealt on sassis kodanikud. Kui  õhtu kätte jõudis läksin koos tüdrukuga Solarise keskusesse piletitele järgi, seal selgus, et minejaid oleks  rohkem kui meie, mingi väike krupeering vapianost. Siis hakkasin juba mõtlema, et miks ka mitte, pole ju ammu  kräu teinud ja klubitamas käinud, veel enam vip piletid ka taskus.. Teistega sai siis kokku lepitud, et on kindel minek. Kodus selgus, et Annil (minu kihlatu) on palju koolitööd teha ja ta ei ole eriti huvitatud asjast, ütles, et kuule, mine lõbutse sõpradega. J Ega pikka juttu polnudki, sättisin end valmis, võtsin trolli ja asusin teele. Mul oli tol õhtul plaanis oma keha ja vaim kõikidest pingetest vabastada ja nii ma tegingi. Pidu oli viimasepeal, lasin end lõdvaks ja nautisin iga seal oldud minutit. Kuna me olime Vip ruumis, siis tähendas see seda, et alkohol oli tasuta! Mul ei tule ettegi millal ma viimati nii palju alkoholi suutsin ühe õhtuga ära hävitada. Koju jõudsin hommikul, kell oli umbes pool seitse. Mina jõudisn koju täpselt siis kui Annil oli aeg kooli poole sammuda. Mina kerisin põhku ära ja Anni läks kooli. Oli juba ilmselge, et terve see nädala vahetus on raisku läinud, meeletu pohmelli tõttu. 


Möödusid siis päevad, nädalavahetusest said nädala päevad, mina ikka vaevlesin valude käes, peavalu käes. Ise arvasin, et tegemist on mingi pikemat sorti hängoveriga.. Möödusid veel mõned päevad, hakkas mul kõhuga probleemid, tegemist oli sellise valuga nagu oleks pikemat aega söömata olnud. See tegi olukorra veel kahtlasemaks ja ma otsustasin, et pean arsti vastuvõtule minema. Aga kogu selle aja vältel elasin ma normaalset elu veel edasi, tegin tööd, käisin väljas, sai sõbra sünnipäeval käidud ja isegi veel mõned pitsid viina võetud, ning veel  mõndadel üritustel sai käidud. Uus nädala vahetus tuli peale ja ma ütlesin omadele, et kui valud esmaspäevaks kadunud ei ole siis lähen arsti juurde, niikui nii pean maal korra käima, et siis lipsan läbi sealt trauma punktist. Esmaspäev 22 veebruar 2010, enese tunne hea, kuskilt ei valuta kõik paistis korras olevat, arvasin tol hetkel, et lõpuks sai läbi see jama, kuigi tegelikult see alles algas :p.. 
Nii ma siis otsustasingi, et mis ma ikka sinna enam trügin, kui valusid pole. Jõudsin linna tagasi, läksin koju, isegi ei mäleta võib-olla läksin tööle :p aga point oli selles, et kõik sümptomid olid tagasi. Ei tea kas see oligi nii mõeldud, et ma Rapla kiirabisse ei läheks, see on muidugi minu järeldus asjale aga ma kahtlustan, et kui ma olekskin sinna trauma punkti läinud, poleks mulle nii põhjalikku uuringut tehtud vaid oleksin süstla täie valuvaigistit kannikate vahele saanud ja koju puhkama saadetud, et ära muretse, läheb üle :D 


Järgmised päevad veetsin tööl olles, üritasin varjata seda valu mis minu sees oli ja tegin tööd edasi. Ei tahtnud nagu virisema ka hakata, et kõht valutab, lubage koju. Kohati oli talutav olla aga samas vahepeal oli tunne, et mismõttes mul sellised valud on. Kolmapäev 24 veebruar hakkasin juba lõpetama oma tööpäeva, pidin vaid prügi konteinerid tühjendama ning siis võisin koju minna. Vedasin siis neid raskeid prügi konteinerid, neid oli mitu-mitu :D viimased kaks olid veel ja siis ma tundisn, et enam ei jaksa ja kukkusin kergelt kokku prügi vahele. Siis ma mõistsin, et midagi on paigast ära, et pean kiirabisse minema. Peale tööd käisin veel kristiinest läbi ja võtsin oma tüdruku peale, tegin talle ka lühi kokkuvõtte oma õhtust ja ütlesin, et vaja kiirabisse minna. Ega temagi asjas tõsidust ei näinud ja arvas, et ma rohkem teesklen või midagi, kui ma ei eksi siis ta oli isegi mu peale pahane, et lolli mängin vms. :D 


Üldiselt kui mul on halb olla, siis ma hoian selle endasse ja ei lase sellel eriti teistele välja paista. Ja kui on väga valus siis mainin ära, et kuule mul on halb jne..  Võib-olla jääbki minust siis selline tobe mulje kui ma ütlen, et ma ei tunne ennast kõigeparemini  ja  ise veel ei nuta selle pärast, kuigi seesmiselt valan juba pisaraid :p  Eks ta nii vist olegi. 


Kui sul tõesti midagi kuskilt valutab siis ära ole kõva mees ja ära lükka seda edasi, või ära ürita seda varjata. Mine käi arsti juures ära ja lase end kontrollida. Lihtsamatest vere analüüsidest saab juba aimu millega sul tegemist võib olla, kui üldse on midagi. Ma ei taha kedagi hirmu alla seada aga point on selles, et ka minul tuli see nagu välk selgest taevast, õigel ajal avastatud probleemid annab korda teha ;)


Seda kõike sellepärast, et ei oleks liiga hilja! ;)

Ma usun, et see viimane pidu andiski mulle selle põntsu mis tõi selle kõik esile, kui ei oleks olnud neid hädasi mis mind vaevasid, ei tea kas ma siiamaani olekski jõudnud..

Äge müeloidne leukeemia (AML)

Akuutne ehk äge müeloidne leukeemia (AML) on vanemate täiskasvanute seas kõige sagedamini levinud leukeemia tüüp, seda eriti arenenud riikides. Enam esineb AML alates 50-aastaste seas, keskmine haigestunute vanus on 60 eluaastat. Äge müeloidne leukeemia on ravitav umbes 30% juhtudest, suur osa patsiente sureb diagnoosi saamisele järgneva aasta jooksul.

Dr.Ain Kaare kes on minu siirde arst, andis mulle lootust tervenemisele peale siirdamist 50-50-le. Ühesõnaga midagi kindlat pole. 

Aga ise olen positiivne selle asja suhtes, nagu näha lootust on siis tuleb loota J

AML-i võivad põhjustada suitsetamine, radiatsioon või kokkupuude keemiliste ühenditega, eelnev kemoteraapia või paljud muud põhjused mis ei ole veel kindlaks tehtud.